Maailma põhiprobleemiks on saanud keskkond, seda nii kliimamuutuste kui ka inimkonna ületarbimise kontekstis, mille üks kurvemaid tagajärgi on liikide kadumine. Vähem räägitakse edulugudest, mida ka siiski on. Kahte sellekohast äärmiselt positiivse märgiga näidet pole tarvis kaugelt otsida. Need on merikotkaste ja lendoravate arvu kasv Eesti looduses.
Tänases lehes on pikem lugu just neist viimati mainitutest, kelle kadu ennustati veel hiljuti 2020. aastaks. Teada on, et nende elupaiku on loendatud ja arvele võetud 71. Kokku võib meil olla ligi 300 isendit.
Ka merikotkaste arvukus on tõusnud mitmeid kordi ajast, kui nad määrati esimese kategooria kaitsealuste liikide hulka. Selle numbri tõusu on ühe põhjusena toodud rändeinstinkti kadumist, mis tegi linnud paikseks ning nad ei saanud enam mujalt n-ö keelatud aineid, mürke, eluohtlikus hulgas toitudest kätte.
Lendorava populatsiooni kerget tõusu keegi veel täpselt ei seleta ja selleks on veel liiga vara. Kuna tegu pole kaugustesse rändava liigiga, on enamus põhjused ning tegevused liigi säilimisel meie endi kätes. Võluvõti võiks olla loodussäästev ja arvestav metsa majandamine, vähemalt kohtades, kus haruldane liik pesitseb.
Usume, et tänane lugu lendoravatest paneb meid järele mõtlema, mida me loomakese kaitsmisel ise teha saame. Ennekõike peame reageerima, kui tema tegevuse märke näeme ja andma sellest teada keskkonnakaitsjatele. Metsaomanikena võiksime käituda aga tõelise, vastutustundliku peremehena, kes soovib, et talle usaldatud vara on väärtuslik ka siis, kui meie vähem kui sajandi kestev rännak lõppeb.
