Reedel Jõgeva linnaraamatukogu ja Betti Alveri muuseumi korraldatud loodusõhtul rääkis tunnustatud loodusfotograaf Remo Savisaar oma piltidest ja tööst fotograafina ning avas näituse, mida on huvilistel võimalik Betti Alveri muuseumi vaatama minna.
„Tuli kutse ja ettepanek, et võiks sisustada loodusõhtu ja avada ka fotonäituse. Ideaalis tahaks koostada uue fotonäituse, aga see on päris kulukas. Seetõttu sündiski see fotonäitus olemasolevatest töödest ja kuni tänase hommikuni polnud ma päris kindel, millised tööd siia saan,“ rääkis Remo. „On erinevaid töid erinevas vanuses. Mõni on tehtud aastaid tagasi, mõni on värskem. Siin on ka tööd, mis on läinud Eestist Hiina ja tulnud sealt tagasi, esindanud Eestit Expol. Need tööd on ka kõige rohkem kannatada saanud, kes otsib, leiab kindlasti näituselt mõne üles,“ lisas ta.
Lemmikobjektideks linnud ja loomad
Remo Savisaar on tegev loodusfotograaf, kuid enda sõnul ei käi ta iga päev väljas pildistamas. „Septembri algusest oktoobrini oli periood, kus käisin pildistamas ainult neljal korral. Kui on mingi selline võimas hetk, siis teen hästi palju pilte, seetõttu jääb inimestele mulje, et ma kogu aeg elangi ainult metsas, tegelikult ei ela,“ rääkis Remo ja lisas: „Minu päevad on kohati väga rasked, viimased nädalad olen ärganud kell 5.30. Tavaliselt toimetan õhtuti, mulle ei meeldi hommikuti ärgata, välja arvatud nüüd, kui on selline surve ja soov olnud suur. Enamik pilte on tehtud loojangu ajal.“
„Professionaalselt sai see hüpe tehtud 2005. aastal, huvi loodusfotograafia vastu süvenes samal ajal. Enne seda sai pildistatud ka sporti, inimesi, arhitektuuri, valgust ja värvi,” rääkis fotograaf. Tema lemmikobjektideks on linnud ja loomad, kelle tegemistesse talle süveneda meeldib. „Tegelikult kui valida, siis mulle meeldiks ikkagi kõige rohkem imetajaid pildistada. Aga kuna meil on loomi vähem ja neid on raskem pildile saada, siis on linnud põhiasi,“ nentis ta.
Taevas, pilved ja värvidemäng
„On üks viga, mida paljud teevad. Kas see just viga on, aga siis, kui mina rabast ära lähen, siis enamik alles tuleb sinna. Aga kui minna rappa ja seal ei ole udu ja päikesetõusu, siis puudub seal see salapära, müstika, n-ö maagiline maailm,” rääkis Remo ja meenutas, kuidas ta kord ühe Inglismaalt tulnud fotograafiga külmal juuniööl rappa läks. „Temperatuur oli nullilähedane, külaline külmus ikka täiesti ära. Ta keeras magamiskotti ja magas päikesetõusuni. Sellest korrast sain pildi, mis pani rahvusvahelisel võistlusel oma kategooria kinni. Inglane magas konkreetselt selle hetke maha,” rääkis Remo naerdes.
„Arvatakse, et maastikufoto on tõesti selline asi, et ei jookse ära, ta on nagu kivi. Sa lähed sinna kohapeale, teed pildi ja ongi olemas. See ei ole nii lihtne. Mis teeb tegelikult maastikupildist pildi? Näiteks taevas ja pilved, millel on värvidemäng. Kui on selge õhtu, siis on näha, kuidas päike loojub, aga mingit värvidemängu sealt ei tule,“ kirjeldas fotograaf, lisades, et väga hea aines maastikufotoks on püüda juurde merelainet, mis lisab pildile dünaamikat ja teeb selle huvitavamaks, kuid selliseid tingimusi ei ole tihti.
„Käisin tänavu kahel korral Hiiumaal, mõlemal korral olin seal nädala. Ainult ühel õhtul oli selline loojang, mille puhul ma tundsin, et hakkab looma, aga seda päris ideaalset ei tulnudki,“ rääkis Remo.
Kauge ja kättesaamatu unistus
„Jäälind oli kunagi väga ihaldusväärne lind, ta on seda ka tänasel päeval. Aga kui ma teda tundma õppisin, siis tundus, et ma ei saa teda mitte kuidagi lähedalt pildile. Lohutasin end, et tegelikult mul ei olegi jäälinnust vaja lähipilti, teda on juba pildistatud küll, aga tegelikult ma ju tahtsin. Käisin ikkagi lindu otsimas, leidsin ühe tegutsemas, lendas edasi-tagasi paremalt vasakule. Mõtlesin, et on hea võimalus pilti teha, kuni mulle jõudis kohale, et tal on kusagil pesa. Jälgisin teda eemalt ja sain konkreetselt teada, kus pesa asub. Seejärel jälgisin eemalt, kus lind istumas käib, sest igal linnul on oma kindel oks, oma rutiin, milliseid oksi ta külastab,“ kirjeldas mees ja rääkis, kuidas ta ostis kaltsukast kaks tumedat lina, soetas neli tokki ja läks Emajõe äärde jäälindu vaatama. „Ühel hetkel tardusin, sest nägin vaateavast, et lind istub minust umbes kahe meetri kaugusel. Tänasel päeval võin öelda, et kui teed natukenegi eeltööd, siis on jäälindu pildistada väga lihtne, eriti pesitsusajal.“
Remo Savisaare auhinnad
2011 – peapreemia ajakirja Eesti Loodus fotovõistlusel
2012 – teine koht fotovõistlusel Wildlife Photographer of the Year kategoorias „Mustvalge loodus“
2013 – esimene koht fotovõistlusel GDT European Wildlife Photographer of the Year kategoorias „Muud loomad“
2015 – peapreemia fotovõistlusel Looduse Aasta Foto
2016 – kõrge tunnustus fotovõistlusel GDT European Wildlife Photographer of the Year kategoorias „Inimtegevus looduses“
2017 – esimene koht fotovõistlusel Nature Photographer of the Year kategoorias „Maastikufotod“
DEIVI SUISTE
