Selle kandi ühetasasel maastikul mõjuvad kõigepealt üllatavalt Lojanderite aia künkakesed koos veesilmade, sillakaare ja kõige muuga. Nagu pereema Milvi hiljem selgitab, polnudki majataguse künklikuks muutmiseks muud nippi, kui et kõnniteede sissekaevamisest tekkinud mullahunnikutele sai hakatud sobilikke taimi istutama. Erinevas suuruses kive tundub aiakujunduses kulunud olevat aga lausa koormate viisi. Kui viimaseid ütleb pererahvas korjanud ümbruskonna põldudelt ja mujalt, kuhu vähegi autoga ligi pääseda võimalik, siis hoopis keerulisem ettevõtmine oli olnud pajuaia jaoks okste leidmine. Igatahes praegu rõõmustavad muu seas silma nii looklev pajuvitstest aed kui ka põnevad kividest moodustatud rajad ja kaldad. Ja nagu pereema tunnistab, hakkab nüüd juba lõpuks kätte jõudma see aeg, kui aias mitte ainult tööd teha, vaid ka lihtsalt olla saab. Ehkki üht-teist on veel mõttes ja teoksil, ütleb Milvi, et eriti suuri plaane aiaga enam siiski ei ole.
Väga hea nõuandja
Et Milvi soomlasest abikaasa Ismo-Severi on oma loodud firmas enamasti hommikust õhtuni tööl, on aia rajamine jäänud peamiselt naiste ? Milvi ja ta ema ? hooleks. Ema osa on olnud suur eriti sellest ajast peale, kui Milvi asus tööle teises aias – Põltsamaa roosiaias. Seal on tema hooleks rosaariumi korrashoidmine. Et möödunud talv oli rosaariumis päris palju kurja jõudnud teha, siis on praegu käsil peamiselt istutamine ja juurimine. “Küll seal ükskord jälle ilusaks saab,” on Milvi, kellel praeguses ametis on töö ja hobi meeldivalt koos, kindel. Õppinud on ta aga hoopiski kokaks ning enne laste sündimist teinud kokatööd omaaegses Adavere tuulikus, restoranides Põltsamaal ja pisut ka Tallinnas.
Tööst vabal ajal on muidugi abikaasa Ismo-Severi samuti koduaias käed külge löönud, eriti seal, kus rohkem meestejõudu tarvis. Vanemad pojad, üheteistaastane Jaakko ja kaheksane Alex, on olnud abiks muru niitmisel ja jõudumööda mujalgi, neljane Artur tunneb aga kõige enam rõõmu koos vendade ja naabrilastega pere aias mänguplatsil mängimisest ning kodu külje all jões sulistamisest.
Nõu on Lojanderite pere aia rajamise asjus kõige enam saanud healt peretuttavalt ? endiselt Põltsamaa linnaaednikult Inge Angerjalt. “Meil on ühesugune maitse. Ingelt saigi õieti asi alguse. Esimese kiviktaimla maja ees tegime temaga koos,” räägib Milvi. Välja kujunenud on aed aga praegusel kujul peamiselt kolme viimase aasta jooksul. Veesilm oli viimane suurem ettevõtmine. “Vahepeal oli küll selline tunne, et lükkan kõik need kivid auku ja kogu lugu,” tunnistab pereema. Aga valmis ta sai ja nüüd on kivide vahel vulisevat vett vaadates hea meel küll, et kannatust ikka jätkus. Eriti suurt rõõmu ütleb Milvi tundvat aga selle üle, et lõpuks on ta saanud õue ka oma unistuste suveköögi. Nii ei tarvitse suvel peaaegu üldse toas olla, sest suveköögi juurde tõi ta ka õmblusmasina ja lapitöö tegemiseks sättis riidetükid murule maha.
Kaks suuremat “haigust”
Kiwwja lapiseltsi liige on Lojanderi pereema olnud seltsi algusest peale. “See on täielik haigus, olen lapitööst lausa sõltuvuses. Aga meil on ju ka hea juhendaja Eve Oro ja oleme kümme aastat koos olnud,” räägib Milvi. Et suvel on peamiselt aed, siis lapitöö jääb rohkem talviseks tegevuseks. Kõige selle kõrval ütleb Milvi olevat enesel veel ühe suuremat sorti “haiguse”. Õuel terrassil võib selle tagajärgi praegu ka ilmekalt näha. Milvi on nimelt suveks välja riiulitele pannud oma orhideedekogu. “Kui nad suvel väljas on, siis õitsevad talvel ka paremini,” on ta kogenud. Kui Milvi orhideedega tegelema hakkas, sai ta ikka sõpradelt ja tuttavatelt neid ka kingituseks. Praegu enam kinkida ei osata, sest kõik teavad, et Milvi kogub vaid tõeliselt erilisi orhideesid.
Aias on pereema lemmiklill suhteliselt tagasihoidlike õitega jaapani ülane, mis sügise poole õitsema hakkab. Erilist värvikirevust pole nende aias ka muul ajal, huvitav ja silma rõõmustav on kõik kokku muul moel ning pidevat rohimist just ei nõuagi. “Kui korralikult ära rohida, on päris kaua aega hooletu,” selgitab perenaine.
VAIKE KÄOSAAR
