Just niisuguseks hoobiks oli paljudele nende poolt palavalt armastatud nõukogude korra kokkuvarisemine. Need inimesed alustasid nutulaulu “Halb, halb, halb!” Ja jätkavad seda tänase päevani.
Seda juttu räägivad nad hommikust õhtuni igal pool, kus vaid mõne kuulaja leiavad. Aktiivsemad nendest ei piirdu ainult rääkimisega, vaid kirjutavad ka ajalehtedes järjekindlalt üht ja sedasama: “Halb, halb, halb.”
Maakonnalehti sirvides on näha, et igas maakonnas on vähemalt üks sedalaadi suur sõnameister. Mõnes Anton, mõnes Udo. Vooremaa lugejatele peaks meenuma Aleksandri nimi.
Paljude inimeste usk sellesse, et nn nõukogude, see tähendab okupatsiooni ajal oli parem, on murdumatu. Sellega seoses meenub televisioonis nähtud episood, kus üks Narva naisveteran rääkis pisarsilmi sellest, kui tänulik ta on partei rajoonikomiteele, kes andis temale orderi käterätiriide saamiseks. Muidu ei oleks ta eluilmas käterätte saanud. Niisugune inimene ei hakka iialgi mõtlema, miks nendes riikides, kus parteikomiteesid ei ole, on käterätid alati kõigile kättesaadavad olnud. Sealhulgas ka Venemaal, enne kui kommunistid seal paremat tulevikku ehitama hakkasid.
Tuleme nüüd uuesti nende juurde, kes hüüavad: “Pime, pime!” Nende silmi on võimatu avada, kuid ehk saab neid siiski lohutada: teil oli õnne elada ligi viiskümmend aastat valget ja helget nõukogudeaegset elu. Praegust pimedust ei tule teil kaua taluda, sest keegi meist ei ole Ahasveerus. Ja need, kellele pimedusejaks oli minevik, ei saa elada 50 aastat Eesti Vabariigis. Nii et igal juhul olete teie võidumehed.
See peaks olema üsna hea lohutus.
Aaren Pillesaar
Tartust