Praegu käib Liisi juures pühapäevakooli tundides kokku kolmkümmend last väga erinevas vanuses – alates kaheaastasest kaheksanda klassi tüdrukute ja poisteni. Kokku saadakse Aidu Lasteaed-Algkooli saalis. Et lapsed jagunevad vanuse järgi nelja rühma, siis on igal rühmal ka oma tegevused ja kellaajad. Põnevaid ettevõtmisi on Aidu lastel palju ja rahul on nii lapsed kui nende vanemad, kes oma järeltulijad rõõmuga Liisi hoolde on usaldanud.
Ühisettevõtmised ja silmaringi avardamised
Aidu laste suuremate ühisettevõtmistena võiks nimetada ekskursioone ja käike Tartusse, Rakverre ja ka üle lahe Soome, ratta- ja automatku, suusaretki, kevadisi maastikumänge ja palju muudki, kõnelemata arvukatest esinemistest pillilugude, laulude ja tantsudega. Meisterdada ja mängida meeldib lastele aga alati, eriti väiksematele. Nii tulebki juhendaja Liisil järjest uusi mänge ja meisterdamisvõtteid otsida, et lastel huvitavam oleks.
Eelkooliealiste grupiga on kõige enam just laulmist ja mängimist. Pisut suurematega, I – III klassi poiste ja tüdrukutega, tehakse nii meisterdamistöid kui ka tantsitakse, lauldakse jne. Mängudele ja meisterdamistele lisaks arutatakse nendega ka õpetlikke piiblilugusid, kõneldakse sõprusest, kodust, tülide lahendamisest, andestamisest jms. Vanemad lapsed saavad Liisi kaudu teadmisi ka muist ilmaasjust, maailma usunditest ja paljust muust. Et vanema rühma poiste ja tüdrukute huvid on erinevad, on Liis korraldanud neile ka eraldi tegevusajad. Ta ise mängib koos poistegrupiga meeleldi palli ja mõtleb neile välja mitmesuguseid liikumist võimaldavaid tegemisi. Tüdrukud aga teevad seevastu meeleldi tubaseid asju, laulavad ning mängivad pilli.
Kooskäimised ei kujuta endast mitte ainult lusti ja tralli, vaid pakuvad ka kasulikke tegemisi, avardavad silmaringi ning annavad mõtlemisainet. Nii on käidud hingedepäeval koos kalmistul. Poistega koristati sõjas langenute mälestusmärgi ümbrust, süüdati seal küünlad ja kõneldi sõjast. Koos on käidud järveäärt puhastamas ja mujalgi. Võeti ette ka käik Võisiku hooldekodusse, et lapsed saaksid teada, et ka selliseid inimesi on olemas.
Liis ütleb, et vahel, kui tal endal tuleb väljaspool pühapäevakooli mingi ekspromtidee kuhugi minna või midagi ette võtta, otsib ta lapsed üles ja kutsub kaasa. Nii on käidud näiteks Tartus uisutamas, jalgrattamatkal, metsas kelgutamas, tehtud tema enda kodu juures lõket jne. Laste suuremaid ja planeeritud käike, ettevõtmisi ja sõite on toetanud nii Põltsamaa kogudus kui ka Pajusi vald.
Esinemiskartusest üle
Liisi enda kodu jääb Aidust mõne kilomeetri kaugusele Sihversaare metsa keskele. Omal ajal lõpetas ta Aidus algkooli, hiljem viis koolitee Jõgevale. Pühapäevakoolis on Aidus käinud temagi ja jõudis sealt hiljem edasi koguduse noortetöös osalema. Praegu on mõned neist, kellega ta ise seitsme aasta eest pühapäevakooli tegevust alustas, nii suureks kasvanud, et käiakse ühiselt koguduse noorteõhtutel.
Lastega on Liis alati tegelda tahtnud. Mil moel, seda ei osanud ta veel kaheteistkümnendas klassis ka ise arvata. Pärast kooli lõpetamist üritas edasi õppida eripedagoogikat, siis aga otsustas teoloogia kasuks. “Loodan tänavu kevadel ülikooliga ühele poole jõuda,” ütleb Liis.
Kui Liis poolteist aastat tagasi lastega plokkflööti mängima hakkas, ei näinud ta seda küll ette, et edaspidi tuleb neil oma kavadega nii paljudes kohtades esinemas käia, sealhulgas ka Soomes. Pealegi on praegu asutud koos ka kitarri mängima. Ikka nii, et Liis ise on sammukese võrra ees ja õpetab kõike lastele edasi. Mõned lapsed on saanud tänaseks pühapäevakooli pillimängudest aga sedavõrd õhutust, et on asunud õppima muusikakoolis.
Aidu lapsed on nüüdseks nii laulu, tantsu kui ka pillimänguga oodatud esinejad ümbruskonna koolides, valla üritustel, koguduse ettevõtmistel ja mujalgi. Kui esimestel kordadel oli publiku ette astumine mõnelgi põlved värisema võtnud, siis praegu esinetakse juba hea meelega. Suuremad mängivad keerulisemaid pille, väiksemad löövad rütmipillidel kaasa.
VAIKE KÄOSAAR
