Ajal jõuludest kolmekuningapäevani vaatavad paljud endasse ja pühenduvad oma lähedastele. Emotsionaalsel inimesel õnnestub see paremini, kinnisel tuleb raskemalt. Vahel ei saa aru, mis sorti selline inimene on, aga käitumise järgi saab ütelda, et ta hoolib kindlasti.
Järgnev juhtuski uue aasta esimestel päevadel. Hommikul suhteliselt vara helises mu mobiil ja reibas hääl küsis, kas ma tegelen Patarei merekindlus-vanglaga. Minu kinnituse peale küsis mees, kas nad pojaga saaksid tulla Patareid vaatama. “Loomulikult saab,” vastasin,” aga millal te kohale jõuate? “Hääl telefonis hakkas õhinal seletama, et varsti läheb buss Otepäält Tartusse ja sealt peaks üsna peagi edasi Tallinna bussi peale saama. Kuskil pärast lõunat, kinnitas mees, jõuaksid nad pojaga pealinna.
Sättisin nii, et olla pärast kahte Kalamajas. Pool kolm hakkasin muretsema, kas merekindluse külastajad ikka tulevad. Valisin sissehelistaja numbril tagasi ja tuttav hääl teatas, et nad on bussijaamas, aga ei tea, kuidas täpselt kohale sõita. Seletasin trammisõidu ja sellele järgneva lühikese jalgsimatka ära ja jäin ootama.
Mõnekümne minuti pärast oligi nahkportfelliga habemik mees, kaasas algkoolipoisist poeg, Patarei väravas. Sisenesime. Ekskursiooni pole mõtet kirjeldada, aga võib märkida, et see oli meeleolukas, kuna mõlemad külastajad olid tõelised huvilised. Lahkudes, vangla väravas, tundsid nad veel huvi näituste ja kontsertide vastu, mis järgmisel suvel Patareis toimuma hakkavad, ja lubasid kindlasti tulla. Mees palus veel täpsustada teed lähimasse söögikohta. Oli varane õhtupoolik ja väikepoisi kogu olek väljendas sellise koha kiire leidmise vajadust. Ja nii nad läinud olidki.
Ega see külaskäik niisama unune. Mina olin ja olen siiani vaimustuses. Isa võttis koolivaheajal poja ja sõitis Eesti teise otsa, et vaadata midagi eriskummalist. Ma mõtlesin pikale ja väsitavale teekonnale tagasi Otepääle ja tundsin, et nende kahe mehe koosoldud aeg kaalub selle väsimuse üles. Veel tundsin, et kõik pole siin Eestimaal kadunud. Kui inimesed leiavad aega oma laste ja teiste lähedaste jaoks, siis saavad nad õnnelikuks.
Andrus Villem,
Kolumnist
