Kui mujal maailmas on eesootavad pühad olulise tähendusega ja toovad kaasa pika hingetõmbepausi, siis Eestis jääb munadepühade tähistamine pigem tagasihoidlikuks. Kuid see ei tähenda, et pühast kõike võtta ei tasuks.
Kõige levinum tava, mis lihavõtetega seotud, on teada-tuntud munade värvimine. Kes ei oleks pidanud sibulakoori ümber muna keerama ja kõvasti, kõvasti niidiga kinni siduma? Olgugi et tänapäeval on kõikvõimalikke peeneid värve, on taimedel ja sibulakoortel oma võlu.
Rääkimata sellest, et kõigele järgneb viimaks kõva munade ristamine. Meie peres kipub selle munakoksimise võitma ikka see, kellel elukogemust rohkem. Eks pikem eluiga on toonud nipid ja trikid, kuidas isegi nõrgema munaga tugevamale pähe teha. Või vähemalt nii mulle tundub, sest ma pole iial võitnud. Muide, kas teadsite, et varem usuti, et kui lihavõttemuna seitse aastat hoida, muutub munakollane helendavaks ja muna läbipaistvaks? Inglismaal usuti, et liiga kaua hoitud muna muutub kuradiks. On kuidas on, aga pugige igaks juhuks munad ikka õigel ajal ära.
Meie peres on omal kohal alati pasha. See kohupiimast lihavõttetoit on alati laual, siiani teeb seda vanaema. Kui noorena tundus see üks igavesti imelik maius, siis nüüd pean seda oluliseks tähiseks kevade saabumisest.
Kuid omamoodi tavasid on teisigi. Mäletan, et väikese tüdrukuna läksime alati vanemate või vanavanematega loodusesse pajuurbasid otsima. Nende leidmine oli esimene märk, et kevad on kätte jõudnud. Olgugi et väiksena sellest võib-olla nii aru ei saanudki. Kuid ema lubas pehme padjakesega tasakesi põske paitada, ikka nii et väikesed pehmed „pajutibud“ haiget ei saaks.
Teise tavana hakkasime alati kodus potis muru kasvatama. Meil olid väikesed „peakesed“, millele ma silmad ja nina külge sain kleepida ja mille juusteks minu kasvatatud muru oli. Ilmselt sai see alguse lasteaiast, kuid kasvas üle meie koduseks traditsiooniks. Ka see tähendas, et kauaoodatud kevad on viimaks ometi kätte jõudnud. Nooremale lapsele annab see võimaluse millegi eest hoolitsemiseks.
Põnevaid tavasid on teisigi. Lõuna-Eestis algas lihavõttepühadest kiikumisaeg. Kuna kiikumisel oli varem maagiline tähendus, siis seetõttu olid olulised ka kindel algus ja lõpp. Ühtlasi tähendas see elujõu, tervise ja õnne loomist iseendale ja karjale. Miks mitte nädalavahetusel pajutibusid otsides vaadata mõni külakiik ja paar korda kiigule hoogu anda? Lisaks võib naabrile külakostiks värskelt värvitud mune viia ja miks ka mitte munad vastamisi panna.
KERTTU-KADI VANAMB, ajakirjanik
