Tükk peaks paljudele teatrisõpradele tuttav olema: paarkümmend aastat tagasi mängis seda Ugala tiiva all diplomilavastusena lavakunstikateedri XII lend, kümmekond aastat tagasi toodi see lavale Von Krahli teatris ja mõned aastad tagasi taas Ugalas.
Tüki tegevus toimub pimedate koolis, mille juhataja ja õpetaja, abikaasad Don Pablo ja Donja Pepita julgustavad oma õpilasi kooli territooriumil kepi abita ringi liikuma, sporti tegema, elu ning üldse elu nautima ja tunnetama end kui täisväärtuslikke inimesi. Sõna “pime” asemel kasutatakse selles koolis sõna “mittenägija” ja sõna “nägija” asemel sõna “selgeltnägija”.
Koolis uue õppeaasta avapäeval valitseva helge taaskohtumismeeleolu keskele saabub uus õpilane Ignacio, kes, vähe sellest, et ta ise Don Pablo sisendatavaid põhimõtteid omaks ei võta, ka teiste usku kõigutama hakkab.
Joonas Paasi kehastatav Ignacio on esmapilgul kui kuri geenius, kes koolikaaslastega n-ö loomkatseid teeb. Ta tõestab neile lugusid jutustades ja situatsioone lavastades, et tõeliselt täsiväärtuslik on elu üksnes siis, kui sa ei pea tundma hirmu tundmatus suunas astutud sammude ees, kui sa võid lisaks karge ööõhu nautimisele imetleda ka taevas siravaid tähti ning kui sa võid oma armsama kõne kuulamise ja üksikute kehaosade tunnetamise kõrval hoomata teda kui tervikut ka silmadega. Ta tilgutab kaaslaste hinge mürgitilku ning jälgib ise kui eksperimenteeriv teadlane, kuidas need mõjuvad.
Ja need tõepoolest mõjuvad. Eriti loomult lustlikule, ent vastuvõtlikule Miguelinile (Virgo Ernits). Juana (Kadi Metsla) mõistuse hääl tahaks teda hoida küll seniste arusaamade juures, ent tema hing hakkab üha enam Ignacio isiksuse võlu kütkeisse jääma. Musterõpilane Carlos (Rain Põdra) on topeltsurve all: ta üritab võidelda nii selle eest, et koolikaaslaste vaim ei murduks, kui ka selle eest, et armastatud Juana endiselt temaga jääks. Ta võitleb visalt, ent teatud hetkil on temagi sunnitud tunnistama, et Ignacio jutud pole jäänud mõjuta.
Ignacio ise väidab aga, et ta ei taha kooli õhkkonda mürgitada, vaid Don Pablo poolt “pestud” ajudega kaaslastele tõde teadvustada. Ja panna neid igatsema nägijaks saada: kunagi tulevikus võib ju kaugemale arenenud teadus pimedaid aidata suuta.
Lõpuni mõistetud
Kogu selle tunni, mil dramaatiline lugu traagilise lõpplahenduse suunas tiksus, hoidsid Liblikapüüdja näitlejad publiku tõelise pinge all. Ja sügava filosoofilise alltekstiga dialooge jälgides ei tekkinud korrakski tunnet, et need VIII-XII klassis õppivad noored pole sellest, millest nad räägivad, lõpuni mõistnud. Seda tunnet ei tekkinud isegi truppi kaasatud saksa vahetusõpilase Mara Mülleri puhul, kes eesti keelt, tõsi küll, tugeva aktsendiga rääkis.
Peaosalise Joonas Paasi sõnul polnud siiski kõige raskem käsitletavatesse probleemidesse süveneda, vaid hoopis pimeda moodi, st ei millelegi keskenduva pilguga vaatama õppida. Lavastaja ja teatripedagoog Kaarin Raid ? lavaka XII lennu “Lõõmava pimeduse” lavaletooja ? leidis pärast esietendust igatahes, et liblikapüüdjad olid selle oskuse peaaegu veatult omandanud. Ning et Liblikapüüdja lavastaja Lianne Saage-Vahur oli teksti väga oskuslikult kärpinud ja lava nappide vahenditega suurepäraselt kujundanud ning et Maret Oja muusikavalik (Alo Mattiiseni “Ajaga silmitsi”!) oli täpne.
Ei kummagi poolt
“Kui palju mõtlemisainet!” hüüatas Raid. “Ja kuidas ma ka ei pingutanud, ei osanud ma tõesti öelda, kumma poolt ma siis lõpuks olin. Ignaciot kuulates tundus, et temal on õigus, Carlost kuulates jälle, et temal.”
“Seda ma tegelikult taotlesingi, et kumbki selgelt peale ei jääks,” väitis Lianne Saage-Vahur.
Mis tüki valikusse puutub, siis selles aitas teda poliitikust teatrimees ja Liblikapüüdja suur austaja Jaak Allik, kes kinnitas, et “Lõõmav pimedus” on n-ö spetsiifiline kooliteatritükk ja just see, mida Liblikapüüdja peaks tegema.
“Kartsin kõige rohkem seda, et sellist staatilist tükki, milles näitlejad põhiliselt räägivad, aga peaaegu üldse ei liigu, on publikul väga igav vaadata,” ütles Lianne. “Samas ei saanud ma neile ju ka mingit liikumist kunstlikult leiutada.”
Allakirjutanut tegevuse staatilisus igatahes ei häirinud. Või õigemini: mulle mõtete ja tunnete liikumisest piisas. Ja need liikumised olid väga jõulised.
RIINA MÄGI