Lendoravaga peab õppima koos elama – nemad on haruldased

Jõgeva maakond sai uued elanikud, õigupoolest asusid vanad elanikud elama valdade liitumise ja haldusreformi tulemusel teise maakonda. Kui varem räägiti, et meie looduskaitse sümboliks saanud loomakese, lendorava, peamised elupaigad asuvad Virumaal, siis nüüd on teisiti. Käes on aeg oma uute elanikega lähemalt tutvust teha ning uurida, kuidas me neid haruldasi loomakesi paremini aidata saame. Kokku on arvel 71 elupaika, millest viis asub Jõgevamaal. Et teada saada, mitu isendit meil elab, siis tuleb elupaiga arv korrutada 3–4ga.


Lendorava kaitsega siinmail on tegeletud dateeritult juba rohkem kui sajandi jagu. 1920ndatel kuulutati liik loodusharulduseks. Tegemist on meie oma pandaga. Teeme juttu selle valdkonna kõige tugevama keskkonnaameti spetsialisti ja seirekorraldaja Uudo Timmiga, kelle üheks tööülesandeks on loomade olukorra sh lendorava seisundi jälgimine Eestis. Enamus elupaiku, millest mõni ka kaameratega jälgimise all, jäävad meie maakonna piiridest välja, kuid mitte väga kaugele. Kohtun Timmiga Iisaku vaatetorni parklas ja asume teema üle arutlema. Ning elupaiku külastama ja materjali, mis mõne nädala jooksul kaameratesse salvestunud, üle vaatama.

Vanad haavad

Tärivere mäkke, kus ka Iisaku vaatetorn paikneb, mida peeti Ida-Virumaa kõrgemaks tipuks, on tegelikult põhja moreeni vall, jäi meie loo peategelane ajalooliselt lõksu. Parkmetsana on see paik juba 1960ndatest alates kaitse all ning siin on 120–140 aastaseid kuuski, mille vahele jäävad haavad, mis on lendorva jaoks sobiva vanuse ja õõnsusega. „Kui võtta metsaseadus ja esimese boniteediga metsad, siis seal on ära toodud, et haava raievanus võib olla 30 aastat, kuid õõnsused hakkavad tekkima alles kuskil 65-aastastel puudel,“ ütleb Timm ja see teadmine teeb tänaste metsategevuste ja debattide juures üsna murelikuks. Metsaettevõtlus ning intensiivne majandamine on tinginud paljuski selle, et puude raiumise vanust on toodud pidevalt ettepoole. Kuuskedel lausa 60–70 aastani. Sellistes segametsades saavad õõnsused spetsialisti sõnul alles tekkima hakata. Parkides majandusraiet ei tehta, mistõttu ongi Soome linnaparkides ja Tärivere mäel lendoravad leidnud sobivaid  pesapuid.

Ja tõepoolest, Uudo Timm näitabki mõnekümne meetri kaugusel elamutest, kunagise laste ronimisatraktsiooni kõrval üht jämedat haaba, millel näha õõnsusi ning mille all rohkelt jälgi, ennekõike väljaheiteid, lendorava tegevusest. Siin on ta lõksus, sest sobivaid koridore, kust liigi isased ja noored esindajad rändama pääseksid, pole. Lendorav „lendab“ ainult mõnikümmend meetrit korraga puult puule. Emased loomad on paiksed, kuid oma territooriumile nad teisi emasloomi ei luba. „Ühenduskoridoriks olnud mets lõigati maha ja nüüd tuleb oodata, et järgmine põlv peale kasvaks, vähemalt 15-meetriseks, siis saab loom sealt hakata uuesti läbi liikuma. Selliseid näiteid, kus nii inimasulas või lähedal elupaiku oleks, ei oska ma rohkem praegu Eestis tuua. Asulate läheduses on neid aga küll,“ rääkis Timm.

Küsimusele, kas see võiks olla üks lahendus, kuidas meie haruldast liiki päästa saaks, tekitades neile inimasustustesse elupaiku, ta siiski väga tõenäoliseks ei pea, sest lendorav peab sinna ka kuidagi ise pääsema. Pesakastid, mida ka kasutatakse, on siiski ajutine lahendus, mis nõuab pidevat uuendamist ja lisatööd. Pesakastid on ehitud paksema esiseinaga ja hästi sügavad, väikse avaga, et teda jahtida igatsevad loomad ligi ei pääseks ja linnud pesana kasutusele ei võtaks

Inimpelglikkus on müüt

Meie maakonna uut elanikku väga inimpelglikuks pidada ei saa. See on kohati õnn ja õnnetus samaaegselt. Inimesed armastavad koduloomi, kuid tihtilugu ei arvestata, et meie imenunnu kiisu, kui tal lasta väljas üksi uitamas käia, muutub looduses täitsa tavaliseks, oma vajadustega kiskjaks, kes on ohuks nii lindudele kui ka lendoravale, eriti poegadele. Uudo Timm teab rääkida, et nii mõnigi kord on juhtunud, ja alles hiljem teada saadud, et kass on murdnud maha lendorava poegi. Inimesed ei julge sellest väga rääkida, sest kardetakse sanktsioone.

Sanktsioone ei tule, küll aga on äärmiselt tähtis ja vajalik, et sellistest surmajuhtumitest, loomulikult ka vigastustest, antaks kohe teada. See on vajalik, sest meie loodusmuuseumites ja külastuskeskustes, rääkimata kõrg-, kesk- ja põhikoolidest, puuduvad suuresti lendorava topised ja õnnetustes elu kaotanud isenditest on hea võimalus neid valmistada.

„Ka kohalikud Iisaku inimesed ei kippunud uskuma, et lendorav nii inimese lähedal elada võib. Aravati, et tegemist on ülimalt haruldase loomaga. Ent kui ühel päeval orav ühe korraliku lennu üle õunapuude tegi, pidid nad uskuma jääma,“ meenutas Timm.

Uudo Timm ütleb, et inimesed, kelle metsast on lendoravat leitud reageerivad erinevalt. „Enamus praegusel ajal nii, et mingi punnsilm rott või kahjur tuli metsa ja nüüd ei saagi oma varandust lageraiega maha võtta.”

Näiteks mõned nädalad tagasi tuli teade võimalikust lendorava elupaigast. „See sai kontrollitud ja pesapuud registreeritud, kuna oli välja antud raieteatised ja täna hakati metsa raiuma. Protsessi tagasi pöörata, kui raieteatis on juba kooskõlastused ja dokumendid aetud, on praktiliselt võimatu. See süsteem on, kuidas nüüd öeldagi, kinni jooksnud. See, et loomad liiguvad ja loodus ei ole paigal, ei lähe paljudele korda. JOKK-süsteemiga tagasiteed ei ole. Osadele südametunnistusele koputamine töötab, osadele mitte. On neidki, kes arvestavad sellega, et tema maal asub lendorava elupaik, kes soovib samuti elada.“

Majandada saab oravat säästes

Timmi rääkis, et kui elupaiga metsas kõik raied keelata, siis pikemas plaanis ei ole see ka lendorava jaoks jätkusuutlik. Haava-kuuse segametsa bioloogilise vanuse saabudes, vajalikku järgmist generatsiooni ehk vanuseklassi ei kujune, kuhu oravad uue elamispaiga leiaks. Konflikt on selles, et lendorav elab meie seaduse mõistes raieküpses metsas. Küsimus on, millise raieviisiga ja millises mahus korraga seda majandatakse. Kõige sobivam on viis, mis tagaks erivanuselise liigikoosseisuga püsiva metsa.

„Tuleks tagada, et järjepidevalt vanade pesapuude välja kukkudes oleks järgmised jälle olemas,“ toonitas Timm.

„Intensiivse metsamajandmise põhimõtteks on saada hea kvaliteediga puit. Õõnsad haavad on seest mädad ja puidu kasutamise mõttes sealt mingit kvaliteeti loota on rohkem kui palju. Heal juhul saab neist kütet, aga saunalauda ei saa. Esimese Eesti ajal, kui metsa oli oluliselt vähem kasutada, võeti talumetsades konkreetsed puud, mis läksid kohe kasutusse. Mitte nii, et võtame lagedaks ja 60 aasta pärast tuleb järgmine lõige. Ainuüksi küttepuid vajati igal aastal, see tagas metsa püsiva valikulise raiumise.“

Koridorid päästavad elu

Lendoravad on territoriaalsed. Kuid väikese elupaiga laigus leiab eluruumi ainult üks-kaks emaslooma. Kui nendega midagi juhtub, ongi selle paigaga ühelpool.

„Kui me räägime kaitstavate liikide kaitsereeglitest, siis kaitsta saame teadaolevaid elupaiku. Need peavad moodustama võrgustiku, aga vajalikke koridore seadus ei kaitse. Viimastel aastakümnetel on olukord läinud väga kriitiliseks. Viis aastat tagasi ennustati lausa, et aastaks 2020 on lendorav üldse välja surnud, kui trendid samamoodi jätkuvad. Siis sai RMKga kavandatud esimesi ühenduskoridore, milles jälgitakse, et metsa sidusus oleks tagatud, et vähemalt lähedal olevate leiukohtade vahel on pidev, üle 15 meetri kõrgune metsaside. Ja enne ei tohi sealt raiuda, kui noorendik on kõrval kasvanud vähemalt 15 meetri kõrguseks.“

Riigimetsas on selliseid radu võimalik korraldada, aga erametsades on see keeruline kui mitte võimatu, sest erametsamaad on sageli küllalt kitsad. Sealse metsa raie aga võib läbi lõigata ka riigimaal loodud koridori ja loomad ei saa ikkagi liikuda. Õnneks kuulub pool metsast Eesti riigile, mis loob siiski rohkem võimalusi. Ning annab lootust. Nii sai loodud ka pikkadesse koridoridesse ka vahepeatuse paiku, n-ö astmelaudu, millest osa olid tänavu lendoravate asustatud.

Anna leiust kohe teada

Kui keegi leiab oma metsast, kodumetsast või isegi maja naabruses märke lendorava tegevusest, enamasti pabulaid, siis sõltub edasine käitumine tavaliselt sellest, kuidas leidja loodust hindab. „Tõelisi metsi, mis ka metsa mõõdu välja annavad ja mis pole võsa, mis seaduse järgi ju ka kvalifitseerub metsaks, väga palju pole. Inimestel tekib metsaga mitmesugused sidemed ja suhted mitte ainult puidu saamise vajadus. See on ka meie endi elukeskkond, mille seisund meid otseselt mõjutab.

Uudo Timm: „ Tuleb arvestada, et me ei ela looduses üksi ja sõltume otseselt meid ümbritsevatest ökosüsteemidest. Kaitstava liigi elupaiga majandamisel tuleb lähtuda sellest, mis talle on vajalik. Seda, mis pole otseselt vajalik, saab inimene kasutada. Looma leidmisest tuleb aga kindlasti kohe teada anda, olgu ta siis elus või surnud. Haruldaste liikide puhul on iga infokild oluline.“

Uue elaniku elustiil

Lendorav on lehesööja loom ja enamuse toidulauast moodustavad haava, kase ja remmelga lehed. „Kevadel on urvad olulised, siis sööb ta ka lepa, kase ja haava urbi ka,“ rääkis Timm. „Ta on varjatud eluviisiga tegelane – kui tema on aktiivne, siis meie magame või metsas ei liigu, ja kui meie oleme aktiivsed, siis tema on varjus. Pabulate järgi elupaiga määramine on üks väheseid võimalusi kindlaks teha, kus ta üldse on.“

Lendorav liigub puult puule liueldes ja maksimum puudevaheline kaugus on 30–40 meetri kandis. Uue elupaiga ja kaaslase otsimiseks ja leidmiseks peavad olema säilinud n-ö  liikumiskoridorid, mida mööda loom liikuma pääseks. Selleks ei sobi iga puu. Koridor peab olema vähemalt 15 meetrit kõrge. Ka koridoridesse jäävate puude hulgas peab olema kohti, kuhu loomake varjuda saab. Kui oravake jääb pikemalt väiksele territooriumile isolatsiooni, on tal võimalus paarituda vaid lähisugulastega ning siis võivada sageneda geneetilised häired. Loom on aktiivne ka talveperioodil ja on pidevas liikumises. Talve karv on natuke hallikam kui suvel. Toitub ta siis peamiselt pungadest, kevade poole urbadest.

Ühe emaslooma territoorium võib olla 8–15 hektarit ja emasloomade territooriumid ei kattu. Kui sigimine õnnestub, peavad noored igal juhul mujale pääsema. On selgunud, et kui emasloom on enesele territooriumi võtnud, sinna ta jääb ka eluks ajaks. Isaslooma kodupiirkond võib olla isegi üle 100 hektari. Praeguse seaduse kohaselt tekib pesapuu ümber aga vaid 25 meetri raadiusega sihtkaitse vöönd, mis pole kaitseks piisav, sest isoleeritud saarel loom siiski elada ei saa.

INDREK SARAPUU

blog comments powered by Disqus