Eesti Leivaliidu eestvõttel korraldatav leivanädal on seekord juba üheteistkümnes.
Koolides ja lasteaedades räägitakse sel puhul vähemalt ühel päeval rohkem leivast ja leivaviljast, maitstakse erinevaid leivasorte ja küpsetatakse seda meie põhitoidust koguni ise.
See isetegemine ongi meil viimasel ajal eriti „in” — mis parata, paljud asjad lähevad meil moodi nii-öelda kampaania korras.
Aganaleiba maitsnuid on meie hulgas ilmselt kaduvväike osa, vanem põlvkond mäletab siiski viimase suure sõja ja sellejärgsete aastate leivasabasid ja -puudust.
Juba praegused kolmekümnesed ja pisut nooremadki on aga omal nahal tundnud nii leiva-, saia- kui jahudefitsiiti, mis tekkis (või tekitati) rublaaja lõpul. Tollest ajast on paljudel meeles ka tõeliselt tühi kõht.
Praegu räägime leiva puhul õnneks vaid sellest, milline sort kõige paremini maitseb. Hindki pole kuigi oluline, sest kui ka muuks toiduks raha napib, siis leib peab ikka võtta olema, muidu on süda vesine ja nälg majas.
Leivanädala asemel võiksime aga tähistada alati ja iga päev hoopis leiva-aastat — et meil kõigil meeles seisaks, kui oluline see toit meile on.
9. oktoober 2010
