Linastuva filmi re?issöör-operaator on rindeoperaatorina tuntud Ivar Heinmaa ning stsenarist ja toimetaja Margit Kilumets. Film kõneleb Afganistani sõjast ning peamiselt on see kahe mehe lugu, kellele saatus oli määranud erineval ajal see sõjapõrgu läbi teha. Leino Juhkami kõrval on teine tegelane Aivar Simson Lääne-Virumaalt, keda paljud teavad ka nime all Simson Seakülast.
Mõned unistused täituvad ootamatult
Afganistani-teema oli omal ajal tabu. Ometi oli eesti poistel, kes vanuse tõttu sattusid nõukogude armeesse aega teenima, aastatel 1979 – 1988 oht sinna sattuda. Aivar ja Leino olid oma parimas eas ühed neist arvatavalt enam kui 1500 seal teeninud eestlasest. Esimene vanuse tõttu varem, teine mõned aastad hiljem. Paljud nende saatusekaaslastest jätsid võõrale maale oma elu. Leino jäi imekombel ellu, kuid kaotas mõlemad jalad, Aivar tuli tagasi füüsilises mõttes tervena, sisimas elas aga kõike rängalt üle. Filmi tegijad on öelnud, et tahavad täita üht lünka eesti ajakirjanduses ja dokumentalistikas, sest omal ajal oli nende sündmuste tõlgendus, nagu ta oli.
Enam kui poolteist aastat tagasi kõneles Leino siinkirjutaja palvel oma elust, sporditegemisest ja Afganistani sõjast. “Ükskord võiks seal veel ära käia,” poetas ta siis nagu möödaminnes, uskumata isegi, et see ilmaski teoks võiks saada. Ometi oli ta pisut enam kui aasta pärast seal, koos saatusekaaslase Aivari ja filmitegijatega. “Kunagi ei või teada, millal mingi unistus täitub,” märgib ta sellele reisile tagasi vaadates ning tunnistab, et on nüüd rohkem rahul kui eales varem.
“Miks ma sinna läksin?” ütleb Leino, aimates küsimust ette. Vastuse on ta enda jaoks juba ammu ära seletanud: “Selleks, et saaksin ise tagasi tulla. Mind ju toodi tookord. Et asjal oleks algus, keskpaik, sisu ja lõpp. Ja et kõigele saaks ükskord punkti panna. Pärast seda ma unes enam igatahes Afganistanis ei käi”.
Kummalgi oma lugu
Möödunud aasta augustikuus Afganistanis veedetud nädal oli vaid üks osa sellest, mis filmitegemisega kaasas on käinud. Aga ilma nende episoodideta poleks film see, millena ta mõeldud on ja ei kannaks pealkirja “Afganistani armid”.
Tegelikult hakati filmimisega peale juba 2003. aasta lõpust. Ivar Heinmaale oli Leino meelde jäänud juba sellest ajast, kui ta 1980. aastatel koos telerahvaga Puurmani kandist “Kodukandilugu” tegemas käis. Ühendust võttis Leinoga aga stsenarist Margit Kilumets.
“Eesti pinnal on filmitud meie tavalist elu, käike ja tegemisi,” selgitab Leino. Rohkem on arvatavasti suviseid võtteid Leino maakodus ema juures Puurmani vallas, nende Rootsi talus. Seal veedavadki Leino ja ta abikaasa Kristina ning nende truu sõber koer Rubidor võimalikult palju aega. “Enne pidavat põrgus tuli lõppema kui maal töö,” naerab Leino. Tegutsemine talle istub. See aitab vormis hoida. Küll tahab muru niitmist, küll peenrad hoolitsemist, sest juurikad kasvatatakse ikka ise. “Talvel on hubasem linnas olla,” leiab ta. Aga siingi asub ta ühismaja juures esimesel võimalusel lund kühveldama. “See on ju tasuta treening. Jõusaalis maksad veel peale,” leiab ta.
Teineteise olemasolust olid Leino ja Aivar teadlikud olnud juba varem, aga polnud juhust kokku saada. Vastastikku kätt suruda õnnestus enne Afganistani poole teele asumist. “Kes täpselt teise sisse näeb, aga et meil on olnud ühine minevik ja ühesugused mõjutused, mis sellest et oleme erinevatel aegadel Afganistanis olnud, arvan, et mõistan Aivarit, kui ta pärast reisi lõppu ütles, et pääses painest. Näiliselt võid ju kõigest üle olla, aga alateadvuses on asi sul sees,” räägib Leino.
Iseenda mängimise kogemus
Üks esimesi episoode, mida filmiti, oli see, kui Leino käis Lääne-Virumaal Kadrinas Afganistanis langenud sõbra Marko Oleski hauale küünalt panemas. See ei olnud just lavastatud võte, sest sõbra haual on Leino aeg-ajalt ikka käinud. Pealegi juhtus seekord olema pühade aeg.
Markoga veetis Leino kolm kuud õppelaagris enne Afganistani. Vahetati aadresse ja lepiti kokku, et hoitakse teineteisega kontakti ka pärast sõjaväeteenistust. Hiljem sattusid sõbrad Afganistanis üks ühele, teine teisele poole Kabuli. Vaatamata suhteliselt väikesele vahemaale liikusid kirjad väga aeglaselt. Rohkem kui kuu kulus ikka, kui kiri kohale jõudis. Nii sai Leino alles Eestimaal tagasi olles teada, et sõber oli juba 1987. aastal langenud. Leino vanemad teadsid sellest küll, aga otsustasid poega rängast uudisest teadasaamisest säästa.
Filmi võtted ja intervjuud on enamikus tehtud Eestimaa pinnal, ka kokkuvõte Afganistanis käimisest tehti Eestis. “Sain selle ajaga juurde uudse kogemuse kaamera ees iseennast mängida,” arvab Leino.
Afganistanis aeg nagu seisab
Sellega, mis Afganistanis toimub, on Leino ennast ikka pidevalt erinevate infokanalite kaudu püüdnud kursis hoida. Ettekujutus sellest maast oli mitmes mõttes olemas. “Aga mäed on seal täiesti eripärased, kuigi mägesid võib ju mujalgi olla,” tuli Leinol ikkagi tunnistada.
Et aga endistviisi on paigas sõdurid, siis tundus, et mingis mõttes oleks aeg seal nagu seisma jäänud. “Mundrid ja sõiduvahendid on ainult teised,” leiab Leino.
Kui sõdurina tuli olla peamiselt maapiirkondades, siis seekord käidi maal vaid päevastel võtetel, et tulla tagasi Kabuli turvalisesse hotelli. Afganistanis on kõikjal ohtlik, eriti maal. Kunagi ei tea, kus võid miini otsa sattuda. “See teeb ettevaatlikuks,” tunnistab ta.
Kabulist jäi kõige enam mällu sigin-sagin, liikluse tohuvabohu, müra, tolm, kanalisatsiooni puudumise tõttu roiskvesi ja mustus, rohked kerjused ja tänavamelu ning ärid. “Olime kokku leppinud, et igaks juhuks me ei kuuluta, kes me oleme. Ei tea ju kunagi, kellega kokku sattud. Seal pole ju peret, keda sõda poleks puudutanud”.
Leino tõi Afganistanist kaasa pesuehtsa afganistani vaiba. Nüüd on kodus olemas nähtav märk ühest eluetapist. “Omal ajal jäi see toomata,” ütleb ta.
VAIKE KÄOSAAR
