Septembris 1944 kui Saksa väed Eestist taandusid, jäid Mandri-Eestis mõneks lühikeseks nädalaks Punaarmee vastu sõdima Saksa vormis eesti mehed, kellele lisandusid Soomest tagasi tulnud vabatahtlikud. Napilt relvastatud võitlejad suutsid võita aga aega Otto Tiefi valitsusele ning neile pea 80 000 inimesele, kes jõudsid läände lahkuda.
Vihaste võitluste käigus sattusid mitmel korral vastamisi erinevatel pooltel sõdinud Eesti mehed ja tulemused olid õõvastavad.
„Lein, kui mõtleme kaotajatele ja võitjatele, pole alati möödas,“ tuletas kaitseväe kaplan Peeter Paeveer Porkuni lahingu mälestuskonverentsil meelde. „Süü ja lepituse teema on jäänud lõpuni läbimata ning sellega tuleks ka täna tegeleda,“ tõi ta välja ühe harva puudutatud aspekti.
Kuigi need, kes sõjas ise osalesid, on enamasti juba lahkunud, tunnevad ka inimesed, keda sündmused isiklikult ei puudutanud, ikkagi kurbust, viha ja ebaõiglust.
Mäletame olnut ja tunnustame avalikult võitlejaid, kelle otsustavus andis Eestile võimaluse õiguslikult taasiseseisvuda. Mõeldes Punaarmees sõdinud meestele, ei tohi unustada, et sageli olid ainult sünniaasta ja kogemused need, mis kolme sõja-aasta jooksul Vene mobilisatsioonile ette jäänud aastakäikudest vormisid nii kardetava seltskonna.
Andra Kirna
