Leedulanna kutsub universumituurile

Ehkki Juri Gagarini ajaloolisest kosmoselennust möödub peatselt juba viiskümmend aastat, pole universumi avarustes seiklemine inimestele ikka veel igapäevaseks tegevuseks muutunud. Jõgevlastele pakub hetkel priiküüti universumiretkele leedulanna Ramune Lebedyte, kelle akvarellinäitus juba mitu nädalat Jõgeva Linnaraamatukogu lugemissaalis üleval on olnud.

Nagu paljud varasemad akvarellinäitusedki, on ka Ramune Lebedyte oma Jõgevale jõudnud akvarelligalerii Kala vahendusel. Galerii eestvedaja Gennadi Lapin kohtus Ramune Lebedytega möödunud aastal Lääne-Virumaal toimunud kunstilaagris, kus tallinlane Sergei Minin originaalset papier-pellie tehnikat õpetas.

Tabanud leedulannas ära põneva kunstnikuisiksuse, tegi Lapin talle ettepaneku oma töödega Jõgevale tulla. Teemagi pakkus välja Lapin. Universumi teema alla liigitamine võimaldab Lebedyte abstraktsionismisugemetega töid käsitleda mitte päris abstraktsete, vaid midagi kujutavatena. Antud juhul siis maailmaruumi kujutavatena. Universumiteemalisi töid oli Lebedytel ka varasemast olemas, Jõgeva näituse jaoks tuli neid ainult juurde teha.

“Tööd on valminud üsna lühikese aja jooksul,” ütles Ramune Lebedyte.

Kunstniku öeldut näib kinnitavat näitusetööde laad: fantaasiarikkad pildid on hoogsalt ja impulsiivselt maalitud. Sinakate ja rohekate toonide domineerimine on universumi teema puhul loogiline, aga viitab ka kunstniku maitse-eelistustele. Pilte lähemalt uurides tekib mitmel puhul küsimus, kuidas see tehtud on. Lebedyte on nimelt päris agar abivahendite kasutaja ja tehniliste nippide leiutaja. Keedusoola kasutamine pinnaefektide saamiseks on akvarellis üsna tavaline, ent leedulanna tarvitab ka spetsiifilisemaid kemikaale. Appi on ta võtnud puulehti ja linnusulgigi: asetanud need värvipinnale, lasknud ära kuivada ja siis eemaldanud.

Enne matemaatika, siis kunst

Ühtekokku on näitusel väljas 24 ühesuguses formaadis tööd. Küllap hakkaksid lugemissaali napil seinapinnal kahes reas jooksvad tööd üksteist “söömagi”, kui nende vahel nii suur stiililine ühtsus ei valitseks.

“Peale keskmise formaadi, nagu siinsete tööde puhul, olen tihti kasutanud ka tunduvalt suuremat ja tunduvalt väiksemat,” ütles kunstnik. “Näiteks meeldib mulle maalida miniatuurseid natüürmorte. Hiljuti olidki minu pildid väljas miniatuurinäitusel Poolas. Ka Leedu Kunstipedagoogide Assotsiatsioon korraldab varsti miniatuuride näituse. Motiividest on mind köitnud veel kosed ja arhitektuuriobjektid maastikul.”

Ramune Lebedyte ei jõudnud kunstini just tavalist teed pidi. Tema esimene kõrgharidus oli hoopis matemaatikaalane. Ent siis andis kunstnikust naaber talle oma värve kasutada ning katsetused kunsti vallas innustasid ka sel alal haridust omandama. Algul õppis ta kunstikooli õhtuses osakonnas, Vilniuse Kunstiinstituudi lõpetas 1975. aastal kunstiajaloo ja kunstiteooria erialal. Ta on Leedu Kunstnike Liidu liige ja selle akvarelliosakonna endine juht.

Akvarellinäitustel on Ramune Lebedyte esinenud 1973. aastast alates.  Tal on olnud 17 isikunäitust ning ta on osalenud arvukatel kodumaistel ja rajatagustel ühisnäitustel.

Kokkupuuteid Eestiga on leedulannal olnud mitmel tasandil. Koolitüdrukuna käis ta siin suusavõistlustel, 1986. aastal osales aga siin toimunud üleliidulisel akvarelliplenääril ehk akvarellilaagris.

“Kõigepealt maalisime Lõuna-Eestis, siis Pärnumaal ja lõpuks Ida-Virumaal,” meenutas Ramune Lebedyte. “Igal pool, kus viibisime, puhkesid just siis õide sirelid. Nii saatiski meid terve kuu sireliõite lõhn.”

Ei osata hinnata

Üleliidulised kunstilaagrid olid nõukogude ajal üsna levinud nähtused. Ühes Taimõri poolsaarel toimunud laagris tutvus Ramune Lebedyte ka eesti akvarellisti Ülle Meisteriga, keda Jõgeva publik nii siin toimunud näituste kui ka tema arvukate raamatuillustratsioonide kaudu hästi teab.

“Selliste plenääride üks eesmärke oli kunstnikke n-ö sotsialistliku ülesehitustööga kurssi viia,” meenutas Ramune Lebedyte. “Taimõril käisime näiteks joonistamas vasesulatustehases, kus üks kunstnik väävelhappeaurude sissehingamise tõttu teadvuse kaotas. Tegime ka väljalende Lama järve äärde ja Diksoni saarele. Diksonil üritasime maalida nullkraadise temperatuuri juures ja akvarelle vahepeal lõkke paistel kuivatada. Üks töö põles niimoodi ära ka.”

Ülle Meisteriga on Ramune Lebedyte hiljemgi Riia akvarellibiennaalidel ja Vilniuse kunstiüritustel korduvalt kohtunud. Tema leedu kolleegidest-akvarellistidest on aga paljud õlimaalile üle läinud, sest sellises tehnikas töid on lihtsam müüa.

“Nn uued leedukad ei oska akvarelli hinnata: nad ei saa aru, et head akvarelli on palju raskem teha kui head õlimaali,” ütles Ramune Lebedyte.

Ta ise püüab akvarelliga tegelda iga päev. Ehkki praegu  juba pensionieas, juhendab ta endiselt Volunge algkooli laste kunstistuudiot ning on uurimiskeskuse Leedu Lossid kaastööline. Arhitektuurimälestusmärkide uurimisele on Lebedyte pühendanud tegelikult suure osa oma elust: nõukogude ajal töötas ta vastavas instituudis ja koostas fotodega illustreeritud põhjaliku aruande 40 Vilniuses, Kaunases, Kedainiais ja mujal paikneva väärtusliku arhitektuuriobjekti kohta.

“Meie instituudis oli omal ajal umbes kakssada töötajat, hiljem lagunes see aga paarikümneks pisifirmaks,” ütles kunstnik, lisades, et matemaatiku loogika tuli talle arhitektuurilugu uurides kõvasti kasuks.

Ramune Lebedyte näitus jääb Jõgeva Linnaraamatukogus avatuks 17. märtsini.

i

RIINA MÄGI