Mõne aasta pärast on Kuremaa naisansamblil Vello Pütsepa juhendamisel põhjust pidada neljakümnendat sünnipäeva. Esimestele proovidele tuli ansambel kokku 1969. aasta sügisel. Juba sama aasta lõikuspeol astuti Kuremaa lossis esimest korda ka publiku ette. Edaspidi pole naisansambli lauluta möödunud ühtegi omakandi tähtsamat sündmust. Umbes 15 – 20 korda aastas on ikka olnud põhjust üles astuda, sealhulgas kindlasti ka vähemalt ühe iseseisva kontserdikavaga. Lauluansambliga samal aastal asutas Vello Pütsep ka instrumentaalansambli, mis alguses sai nimeks Agrozo ja nüüd kannab Retpopi nime.
Kontsert koduses õhkkonnas
Seekordset kontserti alustas naisansambel sügislauludega. Siis aga astus kuulajate ette solist Mati Linno, kes on samuti läbi aegade alati siinsetel kontsertidel esinenud. Vahelduseks laulis mõned laulud ka segaansambel. Seejärel oli taas naisansambli kord, et esitada mõned oma armsamad laulud, mis repertuaaris olnud juba kakskümmend viis aastat – Kustas Kikerpuu “Kodu”, Raimond Valgre “Kaluri valss” jne. Valgre on olnud Kuremaa lauljate ja pillimängijate vaieldamatu lemmik läbi aastate. Seekord olid kontserdil kaastegev meesansambel ja instrumentaalansambel Retpop valinud Valgre loomingust esitamisele palad “Tiiu,Tiiu”, “Riina” ja “Erika”, pühendusega samanimelistele lauljatele ? kahele Tiiule, kahele Erikale ja ühele Riinale.
Et aja jooksul on mõned naisansambli liikmetest sujuvalt üle läinud seenioride ansamblisse, siis on laulurahvast Kuremaal päris palju. Kolmekümne seitsme aasta jooksul on naisansamblis kokku laulnud viiskümmend lauljat. Õhtu juht Vahur Kukk kutsuski vahepeal ansambliga ühinema selle endisi liikmeid, et koos viisid üles võtta ning meenutada ilusaid aegu. On ju lauluaastatesse jäänud õige palju mäletamisväärset. Nii laulurahva kui ka pillimängijate hiilgeaegadeks võib pidada 70ndate aastate lõppu ja 80ndate algust. Edukalt esineti 1975. aasta ülevabariigilisel taidlusülevaatusel ning järgmisel aastal esindati oma rajooni kontserdireisil Kine?masse. 1981. aastal aga astuti üles telesaates “Kodukandilood”, 1987. aastal algatati vokaalansamblite festivali “Vooremaa” traditsioon. Koos orkestri ja solistidega on korraldatud kolmel korral ka autoriõhtuid nii Raimond Valgre, Aarne Oidi kui ka Kustas Kikerpuu lauludest. Need on vaid mõned killud möödunud lauluaastatest. Meenutuseks laulsid kõik kontserdil osalenud koos Sven Malmi “Laulud on rõõm”.
Erika, Ivi, Vaike ja teised
Põhjuse just sel päeval kokku tulla oli andnud eelkõige ansambli kauaaegse liikme ja solisti Erika Monikaineni ümmargune juubel. Erikale kuulus solistina kandev osa ka sellel kontserdil. Naisansambliga liitus ta kolmkümmend kuus aastat tagasi, kui tuli tehnikumi õpetajaks. Paralleelselt on Erika olnud ka tantsuansambli solist. Aastatel 1972 – 1982 on ta mitmel korral tunnistatud tantsuorkestrite ülevaatusel parimaks naissolistiks.
Põhjust austust avaldada oli veel teiselegi juubilarile Ivi Kuortile, kellel oli juubelisünnipäev olnud mõni aeg varem ning kes on ansamblis laulnud kokku 32 aastat. Praegu teeb ta kaasa seenioride ansamblis. Kolmas juubilar oli aga Vaike Tralla, kes on aastaid osalenud Kuremaa klubi sõnakunstiringis ja estraadil.
Enne, kui rahvas tantsule kutsuti, leidis aset veel üks oluline sündmus. Nimelt esitles Mati Linno oma laulude plaati, millel kokku 37 laulu ja mida koos Vello Pütsepaga Tartus Toomas Lunge stuudios lindistati. Müügiks see just mõeldud ei ole, pigem sõpradele jagamiseks. Vello Pütsepa sõnul on plaat päris hästi õnnestunud ja mõnus kuulata.
Kuremaal on tähtpäevade puhul kaugelt kohale kutsutud kuulsustele ikka oma isetegevuslasi eelistatud. Nii on soojem ja südamlikum ja see aitab süvendada ühtekuuluvustunnet. Naisansamblil on alati olnud kõiges oluline osa ning repertuaar on seetõttu ka väga mitmekesine. “Vokaalansambel on väga mobiilne kollektiiv, kelle esinemisega on võimalik sisustada üritusi kõige erinevamates tingimustes ? klubis, vabas looduses, kus iganes. Transpordiks piisab ühest-kahest sõiduautost, võib laulda ka ilma saateta. Ansambli lauljad on tavaliselt nooditundjad ja repertuaari õppimine ei võta kaua aega,” leiab veendunud ansamblilaulu patrioot Vello Pütsep.
VAIKE KÄOSAAR
