ELVI KOTKAS,
koori esimene dirigent, juhatanud koori peaaegu kolmkümmend aastat ja seotud Laulikuga tänase päevani.
“Koor oli sellel ajal mulle elustiil. Olin ju ka koorijuhi hariduse saanud. Kerge see kõik just ei olnud, aga tollal nooruse uljusega saime hakkama. Mõnus oli koos. Püüdsin ikka hea tujuga koori ees olla, lauljad vastasid samaga. Ei mäleta mingeid erilisi raskusi ega ebameeldivusi. Meeslauljaid tuli küll otsida, seda mäletan, neist on ju alati puudus.
Latt oli meil ikka päris kõrgele seatud. Alghariduse nooditundmisest ja solfed?ost said lauljad koorist ka. Partituur oli alati ees, millest lauda. Saime alati proovideks ka muusikakooli saali kasutada. See oli hea ja sobis meile hästi. Repertuaar sai valitud ikka selle järgi, kuidas võimeid oli. Kontserte ja ülesastumisi oli meil palju. Võtsime osa kõikidest laulupidudest, igakevadistest ülevaatustest, andsime iseseisvaid kontserte, esinesime kultuurimaja üritustel jne.
Seltsielu käis elavalt ja lustiliselt. Et mingeid omavahelisi hõõrumisi oleks olnud, seda mina küll ei tea. Ju me ikka hästi sobisime. Üksmeelne rahvas oli. Koorivanemad on olnud läbi aegade väga tublid: Eha Gustke, Hilda Illissoo jt. Evi Tähel olid krooniku ja laekuri kohustused. Praegu organiseerib tema Lauliku klubi kokkusaamisi. Nädal tagasi oli Evil 75. sünnipäev. Õnne talle!
Suur rõõm on sellest grupist, kellega praegu lauluklubis koos käime. See teeb elu erksamaks. Meil on ühised huvid ja ühesugune elust arusaamine. Hea on olnud koos vanaks saada. Elame nüüd rohkem laulmisest ja meenutustest. Jätkame niikaua, kuni on vaimu, ja käime koos edasi, kuni jaksame. Nüüd, kui kokku saame, laulame peamiselt vanu laule, aga vahel õpime ka uusi ja meeleolukaid juurde. Meie seast on olnud nende aastate jooksul lahkunuid. Meenutame neid ja käime kalmistutel.
Vanemal inimesel peab olema südamelähedasi asju, millega ta tegeleb, ega saa ainult söögile ja magamisele mõelda. Sellepärast üritan minagi nüüd Tallinnas võimalikult palju lugeda ja muusikat kuulata ning kontsertidel käia. Mul on hea meel, et Jõgeval on kultuurielu viimasel ajal elavnenud ja et muusikakoolis lähevad jõudsalt edasi, elu on seal mitmekülgne ja huvitav. Tulen Jõgevale alati rõõmsal meelel.”
TIIU KURVITS-UKU,
Lauliku abidirigent 1970. aastate alguses.
“Minu jaoks oli see aeg tõeline noorusmaa. Tegin ju Laulikuga oma diplomitöö selleaegses Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Sellel ajal oli minu juhatada Laiuse meeskoor, aga et meeskooriga oleks olnud diplomikontserdi ettevalmistamine keerulisem, siis saigi hakatud tööd tegema segakooriga. Laulik oli ju tugev koor. Olin selle koori juures olnud ka natuke aega enne seda ning jäin abidirigendiks mõneks aastaks edasi ka pärast diplomitöö tegemist. Diplomikontsert ja selleks ettevalmistamine oli huvitav aeg ja see jääb alatiseks meelde. Kava oli raske, aga me saime selle väga hästi selgeks ja andsime oma kavaga veel hiljemgi mitu kontserti.
Diplomikontsert oli 30. mail 1970. aastal Laiuse kultuurimajas, sest Jõgeva kultuurimaja saal oli sellel ajal hõivatud. Aga Laiuse kultuurimaja pooltühjas saalis oli hea laulda ja koor esines kenasti ning asi tuli uhkesti välja. Kõrge komisjon eesotsas Gustav Ernesaksaga jäi väga rahule. Komisjon oli kokku 8-liikmeline ja koosnes tolle aja tuntumatest dirigentidest, kelle seas oli ka mu erialaõpetaja Heino Kaljuste. Nad käisid veel sordiaretusjaamas Rudolf Tamme ja teiste ilusaid aedu vaatamas ja hiljem istusid koos koorirahvaga Jõgeval restoranis Kosmos.
Et töötasin tol ajal muusikakoolis, oli loomulik, et jäin koori juurde veel edasigi ning aitasin Elvi Kotkasel häälepartiisid õpetada. Olin siis veel vallaline ja aega rohkem käes. Märkamatult jäin aga mõni aeg hiljem koori tegevusest kõrvale. Eks meeskoori ja mitmete ansamblite juhatamine võttis ka oma aja. Koori juures oldud aeg oli aga tõeliselt ilus ja huvitav, igav ei olnud küll kunagi. See oli intelligentne koor. Inimesed olid erilised ja hoidsid väga ühte. Meelde on jäänud toredad ühised peod ja ettevõtmised, eriti aga suvised laululaagrid. Nende inimestega tunnen sidet veel praegugi ja kui kohtume, siis on alati, millest rääkida.”
VAIKE KÄOSAAR
