Järg 9. juunil ilmunud osale
Hakkasime nobedalt rõuke viskama. Kell võis umbes neli olla, kui Viktor ütles, et tema läheb pruuti vaatama. Natukese aja pärast kargles Oskar ka minema, et temal kah vaja pruudi poole minna.
Elmaril ja minul pruuti polnud, me otsustasime edasi töötada. Vaatasime, et meil tuleb kummalgi kolm normipäeva välja, kui kõik ära teeme. Kui viimaseid rõuke panime, oli kuusirp juba taevas. Ega rõugud ju suured ja ilusad pidanud olema, mõisa köis, las lohiseb!
Seiklusterikas kodutee
Hakkasime otse üle põldude kodu poole minema, läbi Kärksi metsa, üle heinamaa ja läbi Elkeni kaasiku nende aia taha välja. Vaatasin, et Elkeni väravaposti ots on valgeks värvitud. Võtsin maast mullatüki ja viskasin vastu teisel pool maanteed olevat posti, nii et tolm lendas. Oi, mis nüüd juhtus! Kostis hirmus röögatus ja “post” kargas maa seest välja! Kuulsime kirumist ja andsime jalgadele valu. Ei peatunud enne kui Kiima ja Meose vahel niitmata kaerapõllul.
Selgus, et Elkeni Alma esimene poeg Ülo oli Tallinnast koju puhkusele tulnud ja tuli ilmselt välja vett laskma.
Olime tükk aega kaeras põlvili ja toibusime juhtunust, kui Elkeni poolt hakkas kõva müdinat kostma. Pimeduses oli näha vaid kogu, kes hirmsa tambiga joosta kaapis, pastlad näpus. Hoog oli nii suur, et põlved käisid peaaegu lõua alla välja. Paljaste jalgade müdin lõppes meie lakaluugi kolksatusega. Elmar, kes muide kokutas, ütles, et see oli Oskar, kes pruudi juures oli ja keda minu viskamine ehmatas. Arvas vist, et keegi veel sinna tulla tahab.
Kui koju jõudsime, ei tahtnudki enam tuppa sööma minna. Jõime kaevu juures külma piima ja ronisime lakka.
Tondilood hirmutasid ehalist
Oskar oli oma asemel ja üritas taskulambi valgel ja peegli abil oma tagumikku uurida. Küsisime, mis tal juhtus. Oskar rääkis, et nad istunud Gretaga heintel ja Greta olevat rääkinud oma perekonnast. Neil olevat olnud uhkes kuldraamis perekonnapilt, mis olevat ära varastatud. Surnud sugulased kiusavat nüüd Gretat selle eest taga ja heitvat talle ette, et ta pilti hästi ei hoidnud. Nad käivat siin lakaski Gretalt pilti tagasi nõudmas. Tüdruku jutt olevat nii veenev olnud, et Oskaril kuulates juuksed püsti tõusnud. Ta oli hakanud koju tulema, kui keegi lakas nende poole roomama hakkas. Greta oli kiljatanud, et see on Benjamin, tema isapoolne vaarisa. Oskaril tulnud meelde, et tal pole pealispükse jalas, vaid ainult vanad, tagant lõhkised aluspüksid. Ta hakanud heintes kobama, saanud pastlad kätte, aga pükse mitte. Siis oli keegi teda tagant millegi külmaga torganud! Oskar otsustas, et kuradid on platsis, ja põgenes paaniliselt. Ähmiga ja pimeduses ajas ta suunad sassi, ei leidnud redelit, mis oli teises otsas, hüppas lakaluugist alla lauta, kuid nii õnnetult, et ette jäi kanaõrs, mis tema all murdus. Kanad lendasid pimedas suure kisaga laiali. Laudauks oli väljastpoolt haagis, kuid see polnud Oskarit pidanud ja ta tormas sealtkaudu õue koos Elkenite jahikoera Milkaga. Hagijas oligi see, kes lakas liikus, tal oli kombeks mööda redelit sinna magama ronida. Kui Oskar kodu poole oli jooksnud, oli veel kuulnud, kui keegi kusagilt hõikas, et palju neid mõrtsukaid seal lakas veel on.
Pastlapaar oli Oskaril näpu otsas olnud, kui koju lakka jõudis, aga pealmistest pükstest ei teadnud ta midagi, ehk kadusid tee peal ära.
Uurisime koos taskulambi valgel tema haavu ja rääkisime õnnetule ehalisele, et olukord tema tagumise poolega on lausa kohutav, see on täitsa lõhki ja ta on peaaegu kohitsetud… Tegelikult oli seal vaid marrastus, sest kanaõrrel oli ilmselt sees mõni oks või nael.
“Abivalmis”sõbrad
Mina ütlesin, et tuleks kohe joodi või juudasitta peale panna. Selle viimase ravimi nimetamine Oskarile ei meeldinud, ta ütles, et ma olevat ise üks hea juudasitt. Joodi polnud meil öösel kusagilt võtta. Ka Viktor jõudis pruudi juurest koju ja tema rääkis täiesti tõsiselt, et kui on tegemist kanasitaga, peab haava kindlasti väga korralikult puhtaks pesema, sest võib saada kanade haiguse: tõuseb kõrge palavik, kõht läheb lahti.
Läksime kaevu äärde haavu pesema, aga pesemise käigus said Oskari aluspüksid märjaks, tuli jalast võtta ja lakka pennipuule kuivama panna. Oskar ronis magama, aga ütles veel meile, et me olevat ka parajad põrsad.
25. augustil olime kõik terve päeva kolhoosi kaerapõllul. Seekord keegi pruudi juurde ei kippunud. Viktor tunnistas, et kui päev otsa põllul mütata, ei jõuagi enam ehale minna.
Õhtul hakkasin lakas Oskarile eelmise öö seiklusi meelde tuletama. Ütlesin talle, et ta on nagu Buridani eesel piiblis, kes kahe heinakuhja vahel nälga suri. Oskarile see jutt ei meeldinud, küsis, et mis Purjaatia eesel. Ütlesin, et tema ka ei teadnud seal Elkenite lakas, kumb tema pruut on, kas Greta või Elkenite jahikoer Milka. Nüüd läks mürgel lahti! Mu kõrvad huugasid rullimisest veel hommikulgi.
Oskari rohelised püksid, mis Greta juurest tulles ära kadusid, ei tulnudki enam välja. Elmar arvas, et küllap kukkusid põgenedes seasulgu ja siga pööras need sõnnikusse. Hakkasime jälle Oskarit tema õnnetu ehalkäigu pärast tögama. Ütlesin, et ta magas lakas kahe neitsi vahel nagu Athose munk, ühel pool Greta ja teisel pool Milka. Viktor lisas, et ehk oli Greta asemel hoopis Elkeni Alma. Öeldakse ju, et sina ei pea abielu rikkuma, aga võid.
i
PAUL TOOTS
