Järg 17. detsembril ilmunud osale
Varsti tuli geograafia tund ja sain oma “kahe” kätte, sest geograafia õpetaja oli Sulevi sugulane.
Tartusse õigust otsima
11. juunil oli hall maas, kuigi sirel juba õitses. Ema saatis mu Tartusse maakonna täitevkomiteesse õigust otsima. Kohalikud ametnikud ja püssidega asjamehed käisid pidevalt kiusamas ja võtsid kõik ära, kas see on seaduslik? Läksin täitevkomitee majja, mis oli raekoja kõrval. Ma ei teadnud, millisest uksest seal sisse minna, kuid sain lõpuks jutule koridoris ühe mehega. See ütles mu jutu peale, et nii ongi vaja teha sakslaste sabarakkude ja nende peredega. Et kasigu ma ruttu koju tagasi, pole vaja tolgendada linnas. Et kas ma ei näe, kui varemetes on Nõukogude väljak (Raekoja plats), see olevat meiesuguste süü.
24. juunil oli Kägra Elmari sünnipäev, ta sai 18. Mina olin 15 ja Kägra Oskar 16, aga tegelikult olid Kägra poiste sünniaastad võltsitud, nad olid vanemad. Vanasti oli sellel päeval võidupüha, nüüd ei tohtinud seda meenutadagi. Jaanipäeva vist ikka tohtis pidada.
Tähistasime õhtul kolmekesi lauda lakas Elmari sünnipäeva, tal oli pudel samagonni – nii nimetati nüüd puskarit. Pudelist oli hea juua: panid keele ette ja tegid, et võtad hoolega. Peaasi oli hirmus nägu pärast ette teha ja käies tuikuda.
Turbalõikus
27. juunil pidi Tallinnas laulupidu algama. Oskar unistas ka laulupeole minekust, mina niisugusest asjast ei unistanudki.
Juuni lõpus läksin Õvanurme sohu turvast lõikama, see pidi minema talvel meie valla koolidele kütteks. Ma sain Madaloja peremehelt turba lõikamise labida. Sellel oli vasakus servas nuga, millega turbapäts külje pealt lahti lõigata. See oli päris mõnus töö, paar nädalat läksid imekiiresti. Töötasin palja ülakehaga ja Oskar ütles pärast, et ma olevat pruun nagu neeger. Ka juuksed pleekisid päris valgeks.
Oskar kurtis, et juuni põud olevat vilja rikkunud, ja küsis, kas ma olen kuulnud, et pidi tulema maailma lõpp. Soos naised tõesti rääkisid mingist üleilmsest tulekahjust.
Juulis saime isalt venekeelse kirja. Ta oli jõudnud Boksitogorski laagrisse, see oli umbes 300 kilomeetrit Leningradist ja seal olid enne Saksa sõjavangid.
Kool jäi pooleli
Augustis tuli hakata jälle kooli peale mõtlema. Arutasime emaga, et ehk on mul nüüd targem hakata Tartus koolis käima.
Raigastvere kool muudeti neljaklassiliseks, samuti oli vaid neli klassi Voldi algkoolis. Nii Maarja kui Saadjärve 7-klassiline kool jäid kaugele ja üks asja mõte oli ka see, et Tartusse minnes saan kohalikest võimumeestest kaugemale.
Käisime emaga linnas Ida Rebase pool, kes oli meie kandist pärit. Temaga ühes korteris elas proua Nooland, kes tundis selle kooli juhatajat, kuhu mina õppima minna tahtsin.
Puiestee tänaval oli punastest tellistest koolimaja. Käisime koolijuhatajaga kokku leppimas, et hakkan 1. septembrist seal õppima, ja mulle näidati koolimaja ka seest.
Korteriasja me aga prouade Rebase ja Noolandiga klaariks ei saanudki. Nende juures oli juba korteris nende lähedalt sugulane Evald Müür, kes tööstuskoolis elektrikuks õppis. Prouad kurtsid, et Evald teeb igasuguseid hulle tempe ja nemad kartsid, et me hakkame kahekesi veel midagi hullemat korda saatma.
Nii jäi mul sel sügisel üldse kooli minemata, sest Saadjärve koolis olid internaadis kohad täis. Otsustasime emaga, et hakkan hoopis hoolega tööle, et saaksime isale Venemaale pakke saata. Sealsetes vangilaagrites surid inimesed peamiselt nälga.
Augustis käisime emaga Tartus, et isale Boksitogorskisse pakki saata. Nüüd võis juba rongiga sõita, aga nüüd ei võetud jälle Tabivere postkontoris enam Venemaale saatmiseks pakke vastu.
Rong, millega Tartusse sõita, oli tavaliselt rahvast nii täis, et inimesed seisid püsti.
Ametnike leidlikkus
Pakkide saatmisel kehtisid kõikvõimalikud nõuded, mida aeg-ajalt jälle muudeti. Nüüd võis pakk olla puukastis, mis riidega üle õmmeldud ja midagi ei tohtinud sees loksuda. Pakikastide tegemine oli mul hästi käes, lõhkusin puuhalu laudadeks, hööveldasin siledaks ja klopsisin kasti kokku.
Postkontoris oli pakisaatjatest pikk järjekord, seisime seal viis tundi. Seekord nõuti, et pakk tuleb lahti teha ja sisu ette näidata. Võtsime kasti lahti, näitasime sisu ette, lõin uuesti kasti lauad kinni ja ema õmbles riide ka tagasi. Siis öeldi, et ikka ei saa vastu võtta, nüüd loksub midagi sees! Postkontorit hakati juba sulgema. Hakkasime kiirustama ja ema tõmbas pakinööri lahti sikutades oma esihamba pooleks. Saime lõpuks paki korda ja viimasel minutil ära anda.
Raudteejaamas ulatus piletisaba ringi ümber tunnelisuu. Seisime tükk aega ära, kui öeldi, et enam pileteid ei müüda, sest rong on täis. Meie juurde tuli mu kooliõde Vilma Stroom ja ütles, et nüüd ei aita muud, kui ostame teisest kassast perroonipileti. Tema ise sõitis sageli, sest õppis Tartus meditsiinikoolis. Nii pääsesime rongi juurde, Vilma andis meile kaks vana piletit ja kui rongi trügimiseks läks, ei olnud vagunisaatjal neid aega lähemalt uurida. Pääsesimegi vagunisse, kus oli nii palju rahvast, et vaid üks jalg ulatus seistes põrandani.
i
PAUL TOOTS
