Järg 15. oktoobril ilmunud osale
Tuli meelde, et käisin talvel emaga ühe sugulase matustel ja seal oli turult ostetud roosa vorst laual, mida minagi sõin. Nüüd räägiti, et just inimese lihast tehtud vorst on selline roosa. Nüüd oli mul muidugi hilja oksendama hakata.
Taas vangistamishirm
24. märtsil oli ere päike ja suur sula.
Õhtul tuli Kägra Oskar minu juurde ja rääkis, et Kiima, Kukk ja veel mõned mehed olid kutsutud püssidega vallamajja.
Arutasime asja emaga. Ema ütles, et kui ära viima tullakse, annab tema end kätte, aga mina mingu Taaveti poole, tema otsib mulle ehk peidukoha. Ega punased ehk enam kauaks siia jää. Ma ei tahtnud minna, sest Taaveti poole oli palju maad, järved pilgeni vett täis ja teed lagunenud. Otsustasin, et jään koju, ja kui viima tullakse, siis lähen tagatoa aknast metsa. Võtsin tagatoas topeltakna eest ja panin akna kergelt lahti käima. Siis panin end soojalt riidesse ja heitsin magama. Ärkasin selle peale, et ema raputas mind ja ütles, et kuuleb auto mürinat.
Hüppasin aknast välja marjapõõsaste vahele. Auto jäi tõesti kuhugi lähedale seisma. Jooksin aeg-ajalt kukkudes üle küntud porise põllu, midagi jalge ette näha polnud.
Oli näha, et auto ikka seisis meie maja lähedal, tuled põlesid ja oli kuulda kõva häälega rääkimist.
Läksin edasi suurde metsa ja jõudsin Vuhkamäe juurde. Siin oli mulle kallis kuusk ehk Jõuluvana kuusk. Ronisin kuuse otsa ja istusin selle kahe haru vahele. Istusin ja tukkusin seal, eriti külm õnneks polnud. Teadsin, et ema viiakse nüüd ära ja ilmselt hakatakse ka mind otsima. Vanasse sauna olin endale viinud süüa ja kuivi riideid, aga sinna ma veel minna ei julgenud.
Koduta ja vanemateta
Mõtlesin, et nüüd ei ole isal kedagi, kes pakke saadaks. Mul oli plaan minna hommikul Karinate poole, kes on meie sugulased, olen päeva seal ja kuivatan riideid, ja siis lähen Laeva metsa metsavendade juurde.
25. märtsi hommikuks oli ilm ilusaks ja selgeks läinud. Hiilisin Karina maja juurde ja ootasin, kuni keegi välja tuleb. Koer hakkas haukuma ja Juhan tuligi välja vaatama. Ta oli üks mu isa tädipoegadest.
Mind viidi tuppa, otsiti kuivad riided selga ja pandi minu omad kuivama. Mind pandi voodisse teki alla ja anti kuuma teed, et sooja saaksin. Süüa ma ei tahtnud, iiveldama ajas. Kraadimisel selgus, et mul on ligi 39 kraadi palavikku. Jäin magama ja kui ärkasin, oli Juhan juba meil ära käinud ja Kägradega rääkinud. Ruumid olid läbi otsitud ja ema kaasa viidud, Kägrad olid lubanud loomi talitada.
Juhan laitis mu metsavennaks mineku mõtte maha, sest riigis ei muutu kindlasti enam midagi ja metsas pole mingit õiget elu. Mul soovitati mõneks päevaks neile jääda, et edaspidi viivad nad mu mõne kaugemal elava sugulase juurde, kust mind ehk otsida ei teata. Ööseks tehti mulle ase pööningule kasukate vahele. Uni ei tahtnud tulla ja nutt kippus peale.
Järgmisel päeval saatis Juhan ühe naise, kellel valda asja ka oli, mu ema kohta pärima. Sealt öeldi, et vallamajja pole ema toodudki ja need, keda varem vallamaja keldris kinni peeti, olevat ka kuhugi ära viidud.
Tuli meelde, et mu päevikud jäid koju lauasahtlisse, oleksin pidanud ära peitma või põletama. Otsustasin ikka Taaveti poole teele asuda.
Asusin Õvanurme poole teele. Tee kõrval kraavis oli vesi peaaegu teega tasa, ka Raigastvere järv ulatus teeni. Tahtsin teha ringi ümber Kuru järve otsa, kuid seal laius ees lausvesi. Ringi ma Taaveti poole minna ei osanud ja juba hakkas ka hämarduma. Keerasin otsa ümber, läksin koju ja pugesin lauta põhu peale magama. Hommikul tuli Kägra Alma loomi talitama, aga ei märganud mind. Hiilisin laudast välja ja läksin tuppa. Sõin ja ei osanud ette kujutada, mida edasi teen. Oskar oli minu tulekut näinud ja tuli vaatama. Rääkis, et minu ema viidi ära, aga rohkem nad midagi ei tea.
27. märtsi õhtul tuli ema koju. Tal oli nägu katki, ütles, et oli kukkunud. Oli viidud Tartus kongi, kus oli nii palju rahvast, et mahtus ainult püsti seisma. Päeval peeti kongis, öösiti kuulati üle. Ema käest oli nõutud, kus on metsavennad, keda me varjame, küsitud, kus on varjend? Endiselt oli nõutud ka Albert Tootsi.
Hommikul pimedas, pärast öö otsa kestnud ülekuulamist oli ta välja lastud ja jõudis õhtuks koju.
Nii aeti viina
Uusmaasaajad olid teinud meie rehetuppa viinavabriku. Suurele pajale, kus me seakartuleid keetsime, oli tehtud peale suur ja tugev kaas ja selle serv kititi leivatainaga kinni. Pajast läks kõver toru meskitünni, millel samuti tugev ja tihendatud kaas peal, ja sealt omakorda toru jahutustünni, kus oli külm vesi.
Ega Kägrad polnud pahad inimesed ja aitasid meid, kui vaja, aga ega me neid täielikult usaldanud ega julgenud ka keelata, kui nad midagi tegid või meie asju võtsid.
Viinaajamist oli päris huvitav vaadata. Kõigepealt tehti kartulist ja jahust vedel kört, mida kolm-neli päeva pärmi abil kääritati. Siis hakati viina ajama ja kogu aeg pidi tuli paja all olema. Puud olid meie omad, aga lubati meile kevadel uued puud asemele teha.
Viimase nõu peenikesest torust nirises välja selge vedelik. See olig viin. Elmar andis mulle ka proovida, see lausa põletas suus. Ta torkas sõrme viina sisse ja pani kõrrega pliidi alt tule otsa. Sõrme ümber põles ilus sinine leek.
i
PAUL TOOTS
