Järg 16. juulil ilmunud osale
30. augustil otsustati koju tagasi minna. Lehmad lüpsti ära, seejärel rakendati hobused vankrite ette ja lehmad seoti jälle vankrisappa. Kolistasime mäest üles Palamuse teele. Tallinna maantee oli tühi, ka mitmetes teeäärsetes taludes polnud liikumist näha.
Kodu oli alles ja loomad ka, aga ei olnud seda endist kodust tunnet. Kõik oli lagastatud ja sünge. Tubades oli tuuseldatud, tagatoa akna küljest kraadiklaas kadunud. Sööginõud olid meil metsa varjendisse viidud ja ema otsustas, et neid praegu koju ei too. Samasse oli meil viidud ka toiduaineid. Kaeviku suu oli kaetud ja maskeeritud. Riidekraam oli meil suure kastiga rehe all heinavirna sees. Ka meiega koos põgenenud Alekõrred ja Suubid läksid oma koju.
30. augustil toimusid venelaste vasturünnakud Tartu-Kärevere maantee ja Õvi vahel. Kärevere lahing stabiliseeris Tartu rinde kolmeks nädalaks.
Pidevad õhulahingud
3. septembril tulid Suubid meile tagasi, Vasulas käisid lahingud. Pärast Tartu vallutamist ei olnud meil enam voolu ja raadiot kuulata ei saanud. Isal oli raadio ka tegelikult ära peidetud.
5. septembril läks udune ja vihmane ilm selgemaks ja kohe oli taevas lennukeid täis. Õhulahingut ei saanud ma kuigi kaua jälgida, sest tuli keldrisse varjule minna. Suupide pereisa oli kindel, et nende kodu enam alles pole. Öösiti oli pidevalt tulekuma üleval — talud põlesid, enamasti Vasula kandis. Septembri keskel käisime Suubi Helduriga karjas, nende pere neli lehma olid ka meil. Isa hakkas uuesti vankreid üle vaatama ja sättis koormaid ümber, ema küpsetas leiba ja kuivatas selle hiljem lahtilõigatult ahjus kuivikuteks ehk suhkariteks, nagu ta ütles. Ta sulatas ka võid ja praadis soolaliha purkidesse. Meile tekkis jälle sõjapõgenikke. Ühte pikka ja kõhna poissi, kes peenikese häälega rääkis, kutsusime endaga mängima, aga tema ütles, et on 19 aastane ja mängigu me omasugustega. Otsustasime Helduriga, et see poiss on vist loll ja temast tuleb eemale hoida. Küti Juhani juures oli ka üks meievanune poiss, tema sugulane. Tema nimi oli Robert Leego ja ta oli väga vahva poiss. Kutsusime tema ka meile, et oleks lõbusam, aga tegelikult polnud meil ühegi mängu juures püsi. Uued põgenemisplaanid Andsime ka sõjapõgenikele süüa, kellel endal midagi polnud — nagunii tuli kõik varsti maha jätta. Palamusel tuli meil piimagi maha valada, aga nüüd kodus ajasime piima kooreks ja ema tegi võid. Lell Albert tuli meile ja rääkis, et on alanud Saksa vägede väljaviimine Eestist. Tema viivat naise ja tütre Tallinna, läheb ka ise hiljem järele ja siis sõidavad laevaga Saksamaale. Laevades olevat ruumi küllalt ja meie saavat ka sõita. Isa ütles, et ei lähe, kui tapavad, siis tapku. Isa ja lell leppisid kokku, et kui meie ka läheme, siis otsib veel Tallinna lähedal meie voori üles. Igaks juhuks jäeti jumalaga. Isa ja Suupide pereisa arutasid, et kui meie lähedal enam suurt lahingut ei tule, siis pole mõtet kaugele põgeneda, vaid ainult nii kaugele, et kohalikud kommunistid pärast lahinguid kohe tapma ei tuleks. Kui kohalik kommunistide võim kohe maksma hakkab, siis ehk ei tapeta, aga Siberisse minek on kindel. 17. septembril käis isa Voldis Vestlil külas ja rääkis ühe Omakaitse juhiga. See oli öelnud, et kui tahad ellu jääda, siis tule koos perega meiega laevale ja läheme Saksamaale. Eks siis näe, mis edasi saab. Sõidu eest pole maksta vaja, on ainult risk merepõhja minna. Isa arvas, et tehku, mis teevad. Tema on juba vana ja saksa keelt ka ei oska. Talu üleöö sakslaste staabiks Kui järgmisel hommikul ärkasin, olid sõjapõgenikud õuepealsest majast välja aetud ja sinna oli kolinud sakslaste rügemendi staap. Saksa sõjaväeautod sõitsid sisse ja välja, tulid ja läksid käskjalad. Näha oli kõrgemaid Saksa ohvitsere, õues seisid mootorrattad ja maastikuauto. Sõjapõgenikud olid vanas saunas ja rehe all. Hommikust peale käis õhulahing ja ei saanud olla mujal kui keldris. Meil oli hirm, et kui venelased staabi avastavad, tehakse meie hooned maatasa. Õhtu eel jäi vaikseks ja sakslased said korralduse oma asjad kokku võtta ja edasi liikuda. Seda tehti kiiresti ja sõjapõgenikud kolisid õuemajja tagasi. Isa arvas, et võime laustule alla jääda, kui sakslased vastu hakkavad. Tormi ja Mõisamaa vahel oli sakslaste kaitsekraav. Voldis põlesid majad. Valmistusime jälle põgenema. Jälle kogunes kuus vankrit meie õue, et koos teele asuda. Kui liikuma hakati, käskis isa mul oma ratta võtta, et kui Stroomi juurest läbi jõuame, siis sõidan mina sakslaste kaevikute vahelt läbi Luuale ja ootan seal tiigi juures voori järele. Raudteelt kostsid heledad plaksatused, Voldis langesid suured pommid. Jõudsime Meose kohale, kui Stroomi juures Vene hävitajad ründasid. Metsik tulistamine piki kaitsekraave lõppes õhulahinguga. Hobused kartsid, neid tuli suu kõrvalt kinni hoida. Meie Helduriga, kes ka rattaga tuli, olime igaks juhuks põllul pikali. Õvanurme poolt tulid mõned sõjaväe vankrid. Sakslased andsid meile mõista, et peame väga kiirustama, sest jääme muidu kahe tule vahele.
i PAUL TOOTS
