Järg 11. juunil ilmunud osale
i
Ühel päeval tuli meile minu koolivend Ants Miiter koos oma suure vennaga. Kuulasin tema juttu, suu lahti. Ta oli Faffen-SS-is ja kandis välihalli vormi, mütsi ees surnupealuu. Ka relv oli noorel mehel, see oli Pi 38.
Roomet ja Timuska käisid Tapa ja Jõhvi vahel raudteed parandamas, sest seal pommitati järjest nii teed kui jaamu. Nad teadsid ka juutide koonduslaagrist Kloogal. Kohalikud elanikud olid visanud neile üle aia leiba, sest inimesed olid näljas ja välja neid laagrist ei lastud. Seal lähedal, Põllkülas oli ingerlaste ja ka muust rahvusest inimeste laager, kes Leningradi alt ära aeti, kuid Soome ei pääsenud. Neid eriti ei valvatud ja nad käisid ümberkaudsetes taludes kerjamas.
Hilisõhtune kalalkäik
Ühel õhtul pandi meil jälle hobune vankri ette ja mindi Raigastvere järvele kalale. Selle järve ääres elas Pällu talus Jaan Mölder, kes oli isa tädipoeg. Tema talu õunaaiast viis järsk kivine mäerinnak järve äärde. Seal sai kuuritsat vedada ainult hästi kalda ääres, sest seal läks järsku sügavaks.
Mehed käisid kuuritsaga järves ära, kuid kala ei tulnud ja mindi teise kohta, ühe ilusa jõe äärde. See oli Amme jõgi. Sealt saadi ikka mõni haug, linask ja isegi paar vähki. Linask on minu lemmik, sest sellel on paks nahk, mis on praetult väga hea.
Kui öösel koju jõudsime, hakkas ema kohe kala praadima ja mina sain suure tüki linaskit.
Karja valvates nägin, kuidas külateel liikusid sõjaväeautod raskete koormatega. Küllap vedasid rindele lahingumoona.
Isa käis öösel raudteed ja heinakuhjasid valvamas. Ta oli kuulnud, et Tartus mineeritakse suuri maju ja asutusi ja et Puurmani sild on ka mineeritud.
Venelased lähedal
Isa viis hobusega toiduaineid lell Taaveti poole, kus elasid ka minu vanaema ja vanaisa. Lellil talu ei olnud, ainult maja ja aiamaa. Ei teadnud ju, kas edaspidi neile midagi viia saab, sest kui venelased tulevad, siis ei tea, mis meist kõigist saab.
Juuli lõpus tuli meile ühel õhtul viis Saksa sõdurit. Ema andis neile piima, nad istusid õues palgivirna peal. Üks mängis suupilli ja teised laulsid seda väga tuntud sõdurilaulu, mida me isegi koolis saksa keele tunnis õppisime. See oli „Lily Marlen“, mille sõnad on kirjutanud Hamburgi luuletaja Hans Leip, viisi aga Norbert Schulze.
Juuli lõpp 1944. Varem õitsesid meie laias peenardel floksid, nelgid, astrid ja jorjenid. Nüüd kippusid lilled kuivama, sest kuu aega ei olnud vihma tulnud ja keegi lilli enam ei kastnud. Ema ütles, et kauaks enam elu, kellele neid lilli enam vaja.
Isa juubel
Isa 50 aasta juubelisünnipäevaks olid sugulased, naabrid ja tuttavad viimast korda kõik kokku kutsutud.
Suur laud oli tuppa toodud ja toidu all lookas, isa tegi ka õlut. Laual oli ka Mäe „silmavett“ ja Poolast pärit viina. Äksi koguduse pastor Konsin pidas söögipalve. Lauldi ja peeti kõnesid, koos olid kõik isamaaliselt meelestatud inimesed.
Vahepeal mängisime poistega väljas kaarte. Tegin poiste jaoks ka punasest sõstrast „viina“, aga see ei jõudnud veel peo ajaks käärima minna. Laulsime ka suurte eeskujul lorilaule.
Hommikul magati kaua. Magati heintes, lähemad naabrid läksid ööseks oma koju ja tulid hommikul peole tagasi.
Laua ääres arutati ka Rootsi põgenemist. Lell Albert oli kindel, et tuleb minna, sest kui venelane tuleb, siis on oodata vaid Siberisse viimist ja surma. Mõned lootsid, et ameeriklased ja inglased alustavad Venemaa vastu sõda ja siis me pääseme.
Ühel õhtupoolikul, kui Roomet Lehtsest töölt tuli, hakkasid mehed püsse peitma. Isal oli vaid vintpüssist ümber tehtud püss, mõnel mehel oli jahipüss alles.
Mind võeti kaasa, et ma ka näeksin, kuhu püssid peidetakse, ja mindi Pällu heinamaale ühe kuiva kraavi juurde. Sinna maetigi õlitatud ja riidesse mässitud relvad.
Kui püsse matmast tagasi jõudsime, tuli meile kolm sakslast, kes Voldis puhkusel olid. Neil oli kaasas pudel konjakit ja Roomet sai ilusa suure kuldse karbi piibutubakat. Tal oli selle üle eriti hea meel, sest tema suitsetaski piipu. Ema praadis külalistele pekki ja mune ja andis piima.
Konjakipudel oli väga ilus. Mina arvasin varem, et konjak on hea magus jook, aga kui pudel tühjaks sai ja sakslased ära olid läinud, siis maitsesin pudelipõhja jäänud tilka ja see oli mõru!
Sõjapõgenike katkematud voorid
5. augustil oli päev otsa Tartu pool madin ja mürin, lõuna paiku tulid lennukid. Keldris oli meil ka võõraid sõjapõgenikke ja nemad kartsid kõige rohkem. Pommi langemise hääle järgi püüti ennustada, kuhu see maandub. Isa kuulis kusagilt, et venelased on juba Lätis ja Leedus sees, põgeneda saaks nüüd Eestist veel ainult üle mere.
15. augustil oli Väike-Emajõel õhulahing. Tabivere mõisa, õigemini Karl Partsi talu aias oli üleval õhutõrjepatarei. Väljas õhust toimuvat jälgides nägin, kuidas ühest lennukist kuulirida minu poole tuli. Suure hirmuga jooksin keldrisse.
Vasulast tuli Suupide pere meile sõjapakku. Neil oli kaks hobusekoorma täit varandust ja lehmad koormate taga. Nüüd olid Heldur ja Endla jälle meil nagu 1941. aastal. Nende isa Karl oli omakaitselasena venelaste vastu saadetud ja teda oli lubatud tulla perekonda evakueerima. Järgmisel hommikul võttis ta kollase lindi käelt ja pani erariided selga. Minu isa oli 50 täis ja teda enam ei mobiliseeritud.
17. augustil tuli meile veel sõjapõgenikke ja neid oli nüüd igal pool. Tartus oli antud käsk naistel ja lastel linnast lahkuda. Linnainimestel polnud suuri kraamikoormaid, nemad tulid jalgratastel või jalgsi.
Öösel oli aga Vene raadio hoiatanud, et Eestist põgeneda ei tohi. Venelased olid olnud juba Võnnu, Lääniste ja Ahja lähedal.
Hauptsturmführer Leon Degrell on oma raamatus „Kadunud leegion“ kirjeldanud, kuidas kõik, nii rikkad kui vaesed, mööda Eestimaa maanteid oma koduloomade ja vähese varaga Vene vägede eest põgenesid. Aeg-ajalt ilmusid taevasse Nõukogude hävituslennukid, kes teedel liikuvate inimeste ja loomade pihta tule avasid.
23. augustil olid meil lehmad parajasti laudas ja mina aias. Nägin, et mööda teed läks Saksa sõjaväe järelvoor, tee oli kahehobusevankreid täis. Järsku ilmusid taevasse Vene ründelennukid ja hakkasid pikeerima. Saksa sõdurid hüppasid teelt üle heki aeda pikali. Ka mina jooksin uue elumaja vundamendikraavi. Kohe tulid ka sakslaste lennukid ja avasid vastutule. Heki taga jätkati teekonda, keegi vist pihta ei saanud, kaerapõllul olid aga vaod sees, nagu oleks adraga küntud. Hea, et laengud enamasti teisele poole põllule läksid, muidu oleks minuga vist lõpp olnud. Veel tükk aega hiljem värisesin.
i
PAUL TOOTS
