Miks nii hilja väljas? küsin. Ja nii nukker? Kurat, elada ei taha, saan vastuseks. Teen suured silmad ? no miks siis ometi, neis vahvais vasika-aastais? Viskab suitsukoni sillutisele, tõmbab käeseljaga üle vesise nina. Elu on jama, noh, kostub ta hääles tõrksus. Täielik fakk. Küsimusele, missugune elu talle vastuvõetav oleks, pomiseb ta, et no kui oleks palju pappi, kimaks motikaga ringi, paneks plikse…
Teadagi, ajad muutuvad
Mõtlen, et mina lugesin umbes tema eas samasugusel tintmustal ja vihma tibutaval õhtul ?Pal-tänava poisse?, millest õhkuva nukruse paistel omandasid ka au, sõprus, kohusetunne ja kangelaslikkus selge tähenduse. Lugemiselamus mähkis mind otsekui sooja lainesse ja mu hinges oli enneolematu ülevus. Ja ma nutsin. Eelkõige seepärast, et nii tunda võib vaid laps, ja ma ei tahtnud suureks saada. Vähemasti mitte niipea.
Nüüd uurin vahel aega olles pihinetti. 10-12-aastased leinavad taga suurt armastust, õhkavad põlvpükstes poisu järele, kes neid nurga taga oskamatult suudelnud ja pepule patsutanud. ?Ma ei suuda ilma temata elada,? kaebleb üheteistkümnene plikatirts. ?Armastan teda nii väga!? Õhkamismärke on lause järel suisa tollijagu.
Pabernukud! sähvatab mulle pähe. Minu koduküla plikad lõikasid selles vanuses pabernukke välja, modelleerisid neile selga vaimustavaid ja fantaasiarikkaid rõivakomplekte. Nad armastasid vanemaid. Oma imetoredat maakooli. Nautisid lapseks olemist, võilillepärg peas, paljaid varbaid pidi tolmusel külateel. Aga teadagi, ajad ju muutuvad, unustavad tänased täiskasvanud paratamatu tõsiasja. Nagu sellegi hüüatuse: ?O tempora, o mores!?
Inimlikust headusest räägitakse vähe
?Meil aiaäärne tänavas? on aegunud hitt. Kuigi kaunis, nostalgiast läbi pikitud ja lapsemeelset maailmatunnetust triiki. Vaevalt sünniks südamlikku laulu kortermajade vahel kügelevast ronimisredelist, koerakakat ja narkarite süstlaid täis liivakastist. Või üksikust kidurast puukesest keset bensiinilõhnalist asfaldiplatsi. Või lukustatud-riivitatud rauduksest korteri ees, milles valvas klaassilm vaenulikke avastamas. Tolle kivikarpi kängitsetud kodu ja kurja maailma vahel. Vaevalt küll inspireeriks kedagi ballaade looma lapsi auto alla ajavad kihutajad, alatud narkodiilerid või kurejuttude asendumine kepijuttudega aina õrnemas eas.
Kui toona maalis vaesest perest pärit maalapse argipäevast tõetruu pildi ?Eesti pastoraal?, siis mis peaks seda praegu asendama? Teise Eestisse kuuluva jütsi kooliteeta ja õdusa külakoolimajata odüsseia? Perede majanduslikust ebavõrdsusest johtuv alaväärsuskompleks? Isa-ema töötu staatust ja kaltsukast pärinevat garderoobi häbeneva teismelise hingevalu? Kõik see, mis ei lase praegusaja lapsel laps olla, teeb temast enneaegu väikese muretseva täiskasvanu, koos olmeprobleemide, väsitava olelusvõitluse ja lohutuseks varaavastatud ja äraproovitud ?suurte inimeste teki-all-toimetustega?.
Maailm on haige nagu homo sapiensi, selle kahel jalal kõndiva ja juuste all varjuvat ollust hävitusrelvade väljamõtlemiseks kasutava looduse krooni maailmavaadegi. Hiljaaegu mälestati Beslani tragöödias hukkunud lapsi. Ent leinaseisakuid peaks ju toimuma iga päev. Aafrikas nälga koolnud, Iraagis tulevahetustel surma saanud, T?et?eeni külades mõrvatud, enesetaputerroristide pommidest puruks rebitud… Lõpuni käimata kooliteed, loomata jäävad perekonnad, sündimata järeltulijad. Pelgalt mõttetud hauakivid. Seda kõike tarkade, tugevate, lapse silmis imetlust väärivate täiskasvanute arutute mängude tagajärjel.
Eesti Päevaleht kirjutas: veerand Eestimaa teismelistest suitsetab kanepit ja 18 protsenti lastest on üle viie korra aastas tugevas joobes. Laste suitsiididki on saanud tänase päeva lahutamatuks osaks. Koolidesse kavatsetakse üles seada kondoomiautomaadid. Üha enam räägitakse seksuaalkasvatusest, üha vähem jääb aega kõnelda inimlikust headusest, sellest, kui tähtsad on eneseväärikus, ausus ja ligimese pärast valutada suutev süda. Ja et jagajale ei jää üldsegi mitte ainult näpud, vaid ka ainukordne andmisrõõm.
Laste küsimused libistatakse sageli kõrvust mööda ning kroonilisest ajapuudusest ja lõppematust rabelemisest johtuvalt saab armastuski pealiskaudse maigu. Lisaks veel läänelikud vägivallafilmid, ebatervislikke eluviise ja vääraid stereotüüpe propageerivad reklaamid, porno ja nilbuste kättesaadavus netis, tapjanatuuriga arvutimängutegelased, üksnes ratsa rikastumist väärtustav tänapäev.
Tundub, et hoopis helgematele mälestustele toetudes ja hoopis õnnelikumale põlvkonnale kirjutati kunagi värsirida ? laps olla muretuna veel?
URVE TINNURI, ajakirjanik
