Lang ütles riigikogus esinedes, et politsei teavitab avalikkust küll üha kõrgemast kuritegude avastamise protsendist, kuid tegelikult kujutab see endast vaid nende asjade arvu, kus keegi on kahtlustatavana üle kuulatud. Politsei poolt esitatud numbrid ei sõltu tema sõnul sellest, kas kahtlustus peab paika, rääkimata süüdimõistva kohtuotsuseni jõudmisest. “Selline praktika on õigusriiklikult absurdne ja menetluse tulemuslikkuse hindamisel eksitav,” teatas Lang. Minister lisas, et õigusriigis saab lahendatuks lugeda vaid sellist kuritegu, mille toimepanija on kindlaks tehtud jõustunud kohtuotsusega või kus menetlus on prokuröri poolt lõpetatud alternatiivmenetluses mõjutusvahendi kohaldamisega. Lang lisas, et Eesti senist olukorda tuleb järgmise ja ülejärgmise aasta jooksul otsustavalt muuta. Ta meenutas, et süütegusid kajastava statistika kogumise ja analüüsimise ühtsete põhimõtete loomist nõuavad ka kriminaalpoliitika arengusuunad. Politseiameti politseitöö osakonna direktor Indrek Tibar ütles BNS-ile, et amet nõustub täiesti Langi seisukohaga, mille järgi saab õigusriigis lahendatuks lugeda vaid sellist kuritegu, mille toimepanija on kindlaks tehtud jõustunud kohtuotsusega või kus menetlus on prokuröri poolt lõpetatud alternatiivmenetluses mõjutusvahendi kohaldamisega. “Samas peab politseiamet vajalikuks märkida, et politsei ei ole kunagi pretendeerinud riikliku kriminaalstatistika pidamisele,” lisas Tibar. “Vastavat kohustust ei ole politseile pandud.” Politseidirektori sõnul mõistetakse kuritegude avastamise protsendi all nende kuritegude osakaalu, milles kuriteo toimepanemises kahtlustatav isik on kindlaks tehtud ning tegemist on politsei enese töö mõõtmiseks vajaliku näitajaga. Ta kinnitas, et samasugustele põhimõtetele tuginedes avalikustatakse politseistatistikat ka paljudes välisriikides. “Politsei teavitab avalikkust oma töö tulemustest,” lisas Tibar. “Politseitöö tulemuslikkuse seisukohalt hinnatakse olulisemaks näitajaks prokuratuuri saadetud kriminaalasjade arvu, teo toimepannud isikute arvu nendes asjades ja nende isikute poolt toime pandud kuritegude arvu. Kriminaalasjade prokuratuuri ja samuti kohtuotsuseni jõudmiseni võib kuluda kuid ning aastaid.” Tibar meenutas, et 2001. aasta veebruaris loodi valitsuse määrusega riiklik kriminaalmenetlusregister, mille vastutavaks töötlejaks määrati justiitsministeerium. Ta lisas, et ka kriminaalmenetluse seadustik paneb justiitsministeeriumile kohustuse avaldada iga aasta 1. märtsiks riikliku kriminaalmenetlusregistri andmete põhjal eelmise aasta kuritegevuse kohta aruanne. Politseidirektor nentis sedagi, et vastavalt ministeeriumi põhimäärusele on kohtustatistika pidamine justiitsministeeriumi ülesanne. Tema sõnul sekkuks politsei vastavat statistikat tehes teise ministeeriumi haldusalasse ning seda ei saa lubada. VOOREMAA
