Staa?ikas sõnakunstnik Laine Kondas on Väätsa huumoripäevadel osalenud nüüdseks ühtekokku kuuel korral ning teeninud oma esinemise eest preemiaid ka varasematel aastatel.
Kui viimastel aastatel on Laine Kondas ümbruskonnas ja kaugemalgi naerutanud rahvast rohkem proua Pürstina, siis Väätsal on tema suu läbi kõnelnud enamasti Poriküla Miili, nagu maarahvale ja ettevõtmist korraldavale Maalehele kohane. Nagu ikka, sünnivad Laine tekstid rahva ees laval, mis tema etteasted just eriliselt ehedaiks teebki. Oma pika esinemiskogemuse põhjal tajub ta harilikult selgesti, kuidas publik saalis kaasa elab ja mida ootab. “Kose-Risti naised küsisid seekord pärast esinemist, et kas ma oleksin nõus neilegi oma teksti andma. No kus mul siis see on, tuleb ja kohe läheb. Ütlesin, et ainus võimalus oleks olnud lindistada,” ütles Laine.
Sedakorda pajatas Poriküla Miili sellest, kuidas maainimene peab oma piima-leiva kõige kallimalt ostma ja et igal pool pole ju enam poodigi. Igatahes oskas ta seda nii toredasti serveerida, et saal rõkkas ja oli Laine sünnitatud Miilil peos. Nii see üksikesineja tiitel ilmselt tuligi.
Tänavusel huumoripäeva ?üriil eesotsas tuntud humoristi Priit Aimlaga tuli ühtekokku ära kuulata-vaadata ja hinnata 29 kava. Päeva juhtinud Raimo Aas suutis vahepeal omakorda nii publiku kui naerutajad naerma panna.
Nagu Priit Aimla kommentaaridest järeldada võib, oli huumoripäev ka hindajate jaoks igati nauditav. “Naljapäevale ei sobi välikohus, kes võtaks ette kanda tõsist analüüsi äkki nii kriitilisel viisil, et elurõõmsad naerutajad suunduksid loomenaudingust loobudes käegalöömise musta muresohu!… Mida veel juurde soovida? Uljust, jultumust, enesekindlust. Usaldust vabalt vallanduva sõna vastu…,” on Priit Aimla selleaastase Väätsa huumoripäeva kohta arvamust avaldanud.
?Paljud osavõtjatest on omavahel juba vanad tuttavad ning tore on omavahel jälle kokku saada ja näha, mida teised teevad. Aga alati on ka uusi,” rääkis Laine Kondas.
Laine naerab ikka, et läheb Väätsale jälle huumorisuppi sööma. Et osalejaid on palju ja päev läheb pikaks, pakutakse tõepoolest alati vahepeal ka suppi. “No möödunud aastal oli kümnes kord ja juubel, siis pakuti torti ka,” meenutas ta.
Kauaaegse rahva naerutajana tunnistab Laine, et naljategemine on ta hobi, mis elus püsti püsida aidanud. “Nutulaulust pole ju kasu,? ütleb Laine ning kinnitab, et on püüdnud ikka oma elu seada sõnade järgi: “Kui palju meil ka päevi antud, las olla need rõõmust kantud?.
VAIKE KÄOSAAR
