Vooremaa toimetus otsis läinud aasta lõpus ühist nimetajat – et mida võib pidada lahkuva masuaasta tipphetkedeks. Nagu alati, tuli ka seekord välja, et igaühel oli oma.
2009. aasta kõige eredamad hetked olid kindlasti muinasjutuline talveilm aasta lõpus. Niisugust ilu nagu vana-aasta õhtul, kui sõitsin Riiast Viljandisse, teed valgustamas suur täiskuu, ümberringi aga kõik lõputult valge ja kaunis, ei mäletagi, et oleks kunagi varem kohanud mujal kui vanadel jõulukaartidel.
Aasta 2009 kõige eredam sündmus Eesti kultuuripildis oli minu jaoks võimuvahetus Ugalas. Isiklikult olin selle kunstitempli vabanemist kommunismi ikke alt oodanud üle kahekümne aasta. Usun, et Ugala uus peanäitejuht Indrek Sammul ja direktor Hillar Sein toovad teatri kriisist välja ja et varsti hakatakse ka Jõgevamaalt aina enam Viljandi Ugalasse häid uusi etendusi vaatama sõitma.
JAANIKA KRESSA
Kuigi möödunud aasta jääb paljudele meelde pankrotistunud ettevõtete, piimasõjas siplevate põllumeeste ning maksutõusude poolest, oli eelmise kümnendi viimasel aastal ka paljugi positiivset. 2009. oli hea aasta Jõgevamaa sportlastele. Aasta suursündmuseks spordis võib kindlalt nimetada SK Tähe saalihokiklubi jõudmist Euroopa kümne parima hulka ning tähelepanuväärne oli ka Eesti Meistrivõistluste karikavõit. Ka maadlejad hoidsid Eesti lippu kõrgel. Johanna Kikkas tõi koju sumo Euroopa meistritiitli ning Põltsamaa Spordiklubi Nipi all võistlev Erge Nugis võitis detsembris rahvusvahelise sumoturniiri Sharm El Sheik-is. Tiitlivõistlusel esines hästi ka Mihkel Kukk. Hooaja alguses viskas Kukk kodupubliku ees oda MM-ile pääsu vääriliselt. Kergejõustiku MM-il augustis jäi Kukk küll finaalist välja, kuid kuueteistkümnes koht maailmatabelis on kindlasti kiiduväärt.
Sündmustest Jõgevamaal jäävad kindlasti meelde Võidupüha paraad, mille korraldamine väiksele Jõgeva linnale oli suureks auks. Sellest sündmusest said Jõgeva inimesed ka palju rohkem kui lihtsalt kaitseväe rasketehnika vaatamine ning presidendi kõne kuulamine. Nimelt remonditi piduliku sündmuse eel paljud Jõgeva tänavad, mis eelnevalt meenutasid pigem kuumaastikku kui sõiduteid. Kindlasti ei saa mainimata jätta ka iga-aastast Jõgevatreffi, mis täidab Külmalinna ja selle ümbruse üheks nädalavahetuseks tuhandete kaherattaliste mürinaga. Motoparaadi ootavad ja vaatavad sajad huvilised-jõnglastest
raukadeni. Ei olnud Masu-aegne treff möödunud kordadest grammigi oma olemuselt vähem suurejoonelisem.
EILI KOITLA
Lahkunud aasta eredaimad hetked on ikka Jõgeval peetud Võidupüha paraadiga seotud. Otsisime sõbrannaga, kes oli muide esimest korda Jõgeval, parimat kohta paraadi vaatamiseks ja leidsime muidugi halvima. Ei kuulnud presidendi kõnet, ei näinud kolonne mööda marssimas. Küll aga saime imetleda inimeste ettenägelikkust. Sest targemad olid presidendi kõne kuulamiseks kaasa võtnud väikesed taskuraadiod. Nii saime meiegi osaliselt kõnet kuulda.
Kus kõik paraadi ajal olema peab, teadsin peast. Olime toimetuses mitu päeva vaeva näinud ja suure graafiku teinud. Nüüd seda ajalehegraafikut inimeste käes nähes tuli väga soe tunne südamesse.
Paraadi kõrghetk oli kindlasti NATO hävitajate ülelend: ühel hetkel nad tulid ja õhk oli raske. Teisel hetkel olid nad läinud. Ja tuhanded inimesed ei vaadanud enam taevasse, vaid uuesti enda ette. Et kas oligi kõik. Oli küll. Tolleks hetkeks.
HELVE LAASIK
Pikka aastasse mahub palju huvitavaid ja põnevaid sündmusi ja tegemisi. Minu jaoks leidis neist esimene aset kohe aasta alguses, täpsemalt 2. jaanuaril, mil liitusin Vooremaa tööka ja toreda seltskonnaga. Teine meeldejääv hetk möödunud aastal minu jaoks oli osalemine pealtvaataja rollis suvel Tallinnas peetud laulupeol. Erakordne on ennast tunnetada selles tohutus inimmeres, kus arvestatav osa kogu riigi rahvast on kogunenud ühele väikesele territooriumile ja kus, nagu mulluse suurpeo nimigi ütles, tunnetasid inimesed ühist hingamist ja tõelist eestlaseks olemise uhkust ning vaimustust.
Kolmanda eredaima hetkena meenub augustikuu alguses Põltsamaa linna ja ümbruskonna kohal tehtud õhusõit, mis sai teoks tänu Võisiku külas elavale ettevõtjale ja lennundushuvilisele Juss Maurerile. Ilmselt pole kuigi palju neid põltsamaalasi, kes on saanud lennumasinalt heita oma kodulinnale või kodukülale pilgu maapinnast enam kui poolesaja meetri kõrguselt.
TOOMAS REINPÕLD
Mitmed läinud aasta helgetest hetkedest meenuvad seoses äsjaste pühadega. Jõululaupäeva hommikul nähtud tulipunane päikesetõus tundus ajal, kui päike ennast üldse haruharva näitab, tõelise imena.
Sooja tunde jättis hinge vanem meesterahvas, kes Tartus kalmistult linna poole rühkijaile lumisel rajal vastu tulles rõõmsalt naeratades lausus: “Jõuludega teile!”
Mõistmine, et nii soovis inimene, kelle emakeel pole eesti keel, meile siirast südamest häid pühi, tuli mõni sekund hiljem.
Ja kui möödunud suvele tagasi mõelda, ei saa üle ega ümber suurest laulu- ja tantsupeost, millele seekord kahjuks küll vaid teleka vahendusel kaasa elasin. Aga ei saa liigutuspisarateta läbi ise peol kohal olles ega telepilti jälgides.
“Eestimaa uhkus” TV 3-es on ka hingeminev ettevõtmine. Meie ümber on nii palju inimesi, kes ligimest surmasuust päästes või pikka aega järjekindlalt aidates-toetades omaenese ego ja mugavuse maha salgavad! Usun, et kõigil saate vaatajail tekib tahtmine ka ise pisutki paremaks saada. Ja kui mõelda veel sellele, et kandidaate sellele tunnustusele esitati 400!
Ka tänavune aastavahetuse ilm oli lausa ebamaiselt kaunis — tõeline kink looduselt ja Loojalt meile kõigile!
KAIE NÕLVAK
Minu kui koorilaulja jaoks olid möödunud aasta eredamad hetked seotud mõistagi laulu- ja tantsupeoga — seda enam, et käisin seal (lauljana) pärast viieteistaastast pausi. Laululaval hiigelkoori sees seistes saad aru, milline geniaalne nähtus on eestlaste laulupidu: see pole lihtsalt mingi kontsert, vaid nagu puu, mis on juuripidi sügavalt kinni meie rahvakultuuris, ent mille oksaharud jutustavad meie rahvuseks saamisest, omariiklusest ja selle taastamisest, võõrvõimu propagandale, aga ka massikultuurile vastuseismisest ning paljust muust. Eriti müstiliseks muutus asi siis, kui lavalt aegamisi lahkuv ühendkoor laulupeo lõpus täiesti ilma dirigendita „lisapalu“ laulma hakkas. “See pole võimalik!“ ütleksin, kui ma poleks seda ise kogenud. Või kui ma poleks eestlane.
Nii kummaline kui see ka pole, ei vähendanud masuaeg laulupeovaimustust, vaid hoopis kasvatas seda. Rahvas justkui oleks tahtnud näidata, et olgu valitsuse ja poliitikutega kuidas on, rahva enamik pole tervet mõistust, teotahet, huumorimeelt ja muid oma paremaid omadusi kaotanud.
Veel jäävad lõppenud aastast meelde ühe endise kolleegi peaaegu et imepärane naasmine teispoolsuse piirilt ning teise endise kolleegi kurb lahkumine. Neid, kelle seltsis ma oma ajakirjanikutööd 1982. aastal veel Punalipu nime kandnud lehes alustasin, pole siia ilma enam kuigi palju jäänud ja praegu Vooremaa toimetuses tööl pole neist enam ühtegi. Kuidagi väga ruttu käib see toimetuse pesamunast dinosauruseks muutumine…
RIINA MÄGI
Möödunud aasta algas kurvalt: hea sõbra ja õpetaja Ants Paju raskes seisundis haiglasse sattumisega. Õnneks suutis ta kevadeks sellest olukorrast välja rabelda. Aasta eelviimasel päeval helistas ta ja ütles, et Sõpruse pargi 35. sünnipäevale pühendatud fotonäitus, mille ettevalmistamine meil aasta algul katki jäi, ei jää ära, vaid saab lähiajal teoks.
Suvel sain järjekordse kasuliku kogemuse üle-eestilise kaaluga suursündmuse jäädvustamisel: Jõgeval peeti Võidupüha paraadi. Sellel torkasid silma naiskodukaitsjad oma ilusa vormi ja korrektse rivisammuga. Kaitseliitlastele tegid nad minu meelest pika puuga ära.
Hea meel on selle üle, et vaatamata masule on mu lähemas tutvusringkonnas ainult kaks töötut, ning et traditsiooniline suvine kanuumatk ära ei jäänud, vaid tugeva vihma tõttu ainult katkes.
Veel mahtusid möödunud aastasse mitme fotonäituse tegemine, mitme raamatu koostamises osalemine ning mitu huvitavat fotomatka, sealhulgas Pakri saartele, mis tulevase tuumajaama võimaliku asukohana avalikkuse huviorbiiti on tõusnud.
Head uut aastat kõigile ja ärge kartke fotograafi!
ANATOLI MAKAREVITŠ
