Põltsamaa valla Lahavere küla elanikud hoiavad oma koeri juba mõnda aega öösiti siseruumides, sest hundid on hakanud õuedes külas käima. Taluhoovidest on kaduma hakanud koerad. Viimase nädalaga on võsavillemite saagiks langenud neli koera. Ühe looma kurvast saatusest andis tunnistust vaid maha jäetud pea koos kaelarihmaga.
Hundikarja liikumist Tapiku ja Lahavere kandis on märgatud juba septembrikuu lõpust alates. Esialgu peeti seda niisama jutuks või siis arvati, et küllap on mõne talumajapidamise koerad lahtiselt hulkuma pääsenud. Siis aga algasid murdmised.
Kõigepealt viidi Lahavere külast Juhani kinnistult kaks koera. Nädal hiljem viidi samast külast, ainult pool kilomeetrit eelmise ründe kohast, Oksana kinnistult koer. Koerast jäi järgi ainult pea, millest ka fototunnistus.
Koerad ööseks tuppa
Nädal pärast teist rünnakut viidi ka Karbuse kinnistult koer õuest. Koer murti otse ketist. Kuut asus mitte rohkem kui paarkümmend meetrit majast.
Pühapäeva õhtupooliku andis Lahaveres elav Eda Kasar naabritele telefonitsi teada, et hundid on taas liikvel.
„Asi on ületanud juba taluvuse piiri,“ rääkis Eda, kes naabritega hundimure asjus pidevalt suhelnud on. „Taluõuel on ikka koerad öösel lahti olnud, aga nüüd neid enam õues hoida ei julge. Kes siis tahaks oma lemmikut hundile loovutada? Nüüd annangi naabritele teada, et kui ei taha loomast ilma jääda, siis pange ta ööseks tuppa.“
Tegemist ei ole üksikjuhtumiga, vaid lausa süsteemsete ründeretkedega. Mitte kunagi varem ei ole täheldatud huntide poolt sellist käitumist ja täielikku inimese kartmise puudumist.
Praegu lasta ei tohi
„Meil ei ole huntide vastu mitte midagi, et nad metsas elavad, nii on alati olnud, aga enne pole sellist asja olnud, et hundid tulevad küladesse ja tegutsevad kartmatult taluhoovides ja pererahva silme all pistavad nende lemmikud kinni. Koer on ikka maamajapidamise juurde kuulunud ja nii peaks ka edaspidi olema,“ seisab ka jahiseltsile edastatud murekirjas.
„Põltsamaa jahimeestele on mure teada,“ kinnitas Toivo Tõnson Põltsamaa jahimeeste seltsist. „Kui hundid on muutunud nuhtlusloomaks, tuleb selle karja arvukuse vähendamiseks meil kindlasti sekkuda. Kahjuks pole meil aga praegu hundi laskmiseks luba.“
Huntide laskmiseks annab keskkonnaamet välja vasta loa ja kehtestab kvoodi. Seda tehakse ohjamisalade kaupa. Kokku on Eesti jaotunud 20 ohjamisalaks, mis on eraldatud vastavalt maakondadele ja jahipiirkondadele.
Hundijahti korraldataksegi ja laskmiseks lube jagataksegi ohjamisalade ehk piirkondade kaupa, kusjuures endise ühe maakonna asemel võib see hõlmata nüüd kolme osa kolmest eri maakonnast.
Eesti jahimeeste seltsi tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe sõnul on põhjuseid mitu, miks hundid sel sügisel nii julged on. Üks on kindlasti metssea kadumine metsadest. Teiseks määratakse küttimiskvoodid vastavalt iga looma arvukusele. Selles, milline on huntide tegelik arvukus, on jahimehed ja uurijad eri meelt.
Tuleb teha kahjunõue
„Lahavere jääb päris suurele Lääne-Viru ohjamisalale,“ selgitas Tõnson. „Tegime keskkonnaametile koos Aidu jahiseltsiga Ott, samuti Vaimastvere ja Kurista jahimeestega ühispöördumise, et moodustataks eraldi ala. Ka keskkonnaamet oli eraldi ala moodustamise poolt. Teisipäeval oli koosolek, kus meie pöördumist arutati ja anti see edasi keskkonnaministeeriumile kinnitamiseks. Enne sealt ametliku vastuse saamist ei saa jahimehed midagi ette võtta. Aga millal ja kas see luba üldse meile antakse, seda praegu ei oska küll ennustada. Ametlik hundijahi hooaeg algab nagunii juba 1. novembril, nii et ootame,“ rääkis Tõnson.
Ta ei oska kogenud jahimehena huntide ebareeglipärasele käitumisele muud põhjust leida, kui et kari on piisavalt suur ja otsitakse lihtsamat saaki.
„Miks peaks hunt kitse või metssiga taga ajama, kui koer on keti otsas saadaval,“ mõtiskles Tõnson. „Hunt on intelligentne, aga ka mõnes mõttes mugav loom. Milleks näha toidu saamiseks vaeva kui saab ka lihtsamalt. Nii nad ongi hakanud koduõuelt koeri murdma. Loomulikult tekitab see elanikes hirmu, et kas asjad võivad veel hullemaks minna. Aga iga koduloom on omaniku vara ja selle olukorraga ei saa leppida.“
Nii soovitab Tõnson kõigil koeraomanikel teha keskkonnaametile ametlik kahjunõue.
„Paberil avalduste puhul võetakse seda probleemi ka tõsisemalt ja neile tuleb ametil ka kindlasti reageerida,“ selgitas jahimeeste esindaja. Seni tuleks aga oma koertel silm peal hoida ja neid mitte ööseks huntidele söödaks õue jätta.
Peep Männil, Loodusuurija, keskkonnaameti eluslooduseosakonna peaspetsialist
„Miks hundid ühel hetkel hakkavad koeri murdma, seda pole tegelikult ju uuritud. On küll praktiline kogemus, et kui huntide arvukus on kõrgem, siis neid ka rohkem kütitakse ja nii aetakse karjad lahku ja siis võivad eraldusse jäänud loomad vahel koeri murdma hakata.
Enamasti hundid koeri söögi pärast ei murra, pigem on siin konkurentsi teema. Hunt tunnetab koerast oma territooriumile konkurenti ja võimalusel siis ründab. Kui koer on maha murtud, siis loomulikult süüakse ta ka ära. Kui hunt hunti murrab, siis sööb ta samamoodi ohvri ära. Koera puhul pole sellest tegelikult midagi erilist.
See, et hundid karjas koeri ründamas käivad, on aga küll suht haruldane. Enamasti teevad seda ikka noorloomad, kes on mingil põhjusel liiga vara või ilma korralike jahipidamisoskusteta karjast eemale jäänud või siis haiged ja väetimad isendid, kellele koer on lihtsalt kergeks saagiks.
Miks Lahavere kandis elavad hundid (või hunt) nii inimeste lähedalt on hakanud saaki otsima, selle kohta ühest selgitust polegi. Lihtsalt vahel hakkab mõni loom mõtlema ja käituma mittereeglipäraselt. Kui selline olukord aga jätkub ning hundid ise kaugemale ei lähe, siis tõesti peavad juba jahimehed olukorda sekkuma.“
MERIKE KASK
