Kohtume Paeveeriga Kaitseliidu Jõgeva maleva staabis, kus kohalik sõjameeste ühing tavaliselt oma kokkusaamisi korraldab. Kuuno Paeveerist õhkub ehtsat Vana-Euroopa galantsust ja saksa täpsust, tema laitmatud maneerid reedavad otsekohe, kui populaarne see pikk ja julge mees võis olla näiteks 60 aastat tagasi.
Oodati Valget Laeva
Palve peale jutustada Jõgevamaa Vabadusvõitlejate Ühingu tegevusest, räägib ta ühingu saatusest, mis on sama kui kõikides teistes maakondades täna: endised võitlejad lahkuvad üksteisejärgi Walhalasse, alles on jäänud ja regulaarselt koos käivad veel vaid nooremad mehed, sisuliselt ?mopipoisid?.
?Ikka see mõte oli, et ega venelasele Eestimaad ei jäeta. Valitsus oli selle mõttega ja kõik mehed olid selle mõttega, kes Sinimädegesse läksid. Ikka valget laeva oodati, Ameerika Hääl muudkui agiteeris oma lubadustega. Ameeriklane õiendab ju siiamaani, et ega nemad pole nõukogude okupatsiooni kunagi seadustand,? muigab Kuuno Paeveer.
Need, kes 1941. aastal vabatahtlikult inimsusevastase terrorirezhiimi vastu võitlema ja Eesti Kannatusteaasta eest kätte maksma läksid, kes Euroopat bolshevismist vabastada tahtsid, on tänaseks sisuliselt juba ajalooareenilt lahkunud.
Nii ongi neile, kes sõjas küll osalesid, kuid olid tollal ikkagi poisikesed, langenud täna ülisuur vastutus. Kui 1998. aastal andis Eesti Vabariigi tollane kaitseminister Teises ilmasõjas Saksa poolel sõdinud meestele välja Vabadusvõitleja mälestusmedali, tublimatele ka Kaitseministeeriumi teeneteristi, siis nüüd oleme jõudnud olukorda, kus riigi parteipoliitikud, eesotsas ajaloolase Küllo Arjakaga, veel elus olevatelt vanadelt meestelt vabadusvõitleja tiitlit ära tahavad võtta.
Kuuno Paeveer on samuti noorema aastakäigu mees. Aastaid juhtis Jõgevamaa Sõjameeste Ühingut tema vend Evald Paeveer. Vennad võitlesid koos eesti teadaoleva ajaloo suurima väejuhi Alfons Wilhelm Robert Rebase kindla juhtimise all.
?Me olime rebasekutsikad,? ütleb Kuuno Paeveer uhkusega, seistes Kaitseliidu toas, armastatud Rebase pildi all.
Sõjas 7 kuud, vangis 5 aastat
?Enne sai küll Omakaitses partisane taga aetud, aga seda ma ei loe sõjas olemiseks,? muigab Kuuno Paeveer. ?See oli siinsamas Vägeval, kus ema vend elas. Tõin ema, kes oli küll Jõgevalt pärit, kuid läinud Narva tööle, sealt ära 1944. aasta sundevakueerumise aegu. See sündis ka viimsel minutil. Kahuritega juba lasti Narvat.?
Nii võttis Vägeva kohalik Omakaitse ülem, kes ise oli eestiaegne leitnant, Kuuno tööpoisiks ja ka kodukaitsjaks. See mees aga kadus hiljem nii ära, et keegi ei tea, kus ta sai.
Kuuno on kõige noorem Paeveeride pere neljast vennast, ta läks sõtta alles 1944. aastal. ?Sõjast saingi osa võtta ainult seitse kuud,? räägib mees, keda bolshevikud hiljem selle eest aastaid mööda vangi- ja sunnitöölaagreid lohistasid.
?Narva ja Sinimägede front oli osaliselt juba vallutatud, sel ajal olin ma Klooga väljaõppelaagris, meid viidi edasi Paldiskisse ja sõiduks läks Saksamaa poole.? Peale korralikku väljaõpet jõudis Kuuno Opelni rindele jaanuaris 1945.
?Sakslased taganesid kahelt poolt ära ja eesti 20. diviis jäi kotti. Suurem osa raskerelvastust ja osa tegevkoosseisust langes vangi, aga enam kui pooled jõudsid koos Alfons Rebasega, kes tuli meile järgi, 20. märtsil Opelni kotist välja.?
Kui tuli sõnum kapituleerumisest, hakati liikuma lääne poole. Raskerelvad ja suured veokid jäid maha, sest teed olid ummistunud – kõik väeosad taganesid lääne poole. Eestlaste hulgas liikus jutt, et Rebane olla saavutanud kokkuleppe tsehhi vastupanuliikumise tegelastega, et eesti üksustel lubatakse läbi Tsehhimaa ameeriklasteni liikuda. Nii andsid kõik eestlased oma relvad ära ja marssisid rõõmsalt lääne poole. Dürnaus anti eestlased üle N.Liidu vägedele.
8. või 9. mail nägi Paeveer viimane kord Rebast, kes rääkis metsas paarisajale mehele, et nüüd tuleb kõik tunnused maha võtta, dokumendid hävitada ja väikeste gruppidena edasi ameeriklasteni liikuda.
Tsehhide eriline viha oli suunatud SS-lastele, kuid ka eestlased kandsid relva-SS-is sama mundrit ja samuti oli neilgi veregrupi märk kaenla all. Veregrupi kontrollist pääses Kuuno Paeveer esimene kord lihtsalt, kuid teine kord see avastati. Järgnes öö kongis ja hommikul viidi mehed tankitõrjekraav, kästi särgid seljast ära võtta. Oli selge, et läheb mahalaskmiseks.
See pole enda valida, kuidas inimestel veab ja kuidas ei vea. Kuuno Paeveeril lihtsalt vedas, sest mööduvad punaarmeelased segasid vahele ja tsehhid ei saanud seekord vange maha lasta. ?Mul on terve elu justkui kaitseingel kaasas olnud,? arvab Paeveer.
Punatsehhid aga hukkasid mitmeid eestlasi, nende hulgas rüütliristi kavaleri Paul Maitla.
Vanemad ja nõrgemad jäid Vorkuta teele
Tsehhi põrgule järgnes pikk rännak mööda lagastatud Euroopat. ?Ega erilist valvet ei olnud, kuid ka põgeneda poleks olnud mõtet, sest Saksamaa ise oli ju vene väge täis. Meile lubati kogu aeg, et meid eraldatakse rahvuste kaupa ja kõik saadetakse koju,? meenutab Paeveer.
Elbe ääres löödi mehed laagrisse ja alles siis oli kõigile lõplikult selge, et nüüd ollakse ?purgis?.
?Sinna jäi palju mehi, kelle tervis ei pidand vastu. Meid hoiti laagris paar kuud, seejärel pandi rongi ja viidi sinna tagasi, kust meid alguses hakati lääne poole viima.?
Kaks kuud ei saanud mehed vagunist välja, kuni lõpuks jõudsid Vorkutasse. ?Siis oli selge, et kodus oleme,? muigab Paeveer.
?Kõige hirmsam oli tõesti need kaks kuud vagunis, ma kaalusin lõpuks 53 kilo,? tunnistab ta. ?Ma olin ka maatööga harjunud, olin sitke poiss, viina võtsin mõõdukalt, leiba suitsu eest ära ei andnud. Vanemad ja nõrgema tervisega jäid kõik Vorkuta teele, üks vagun oli laipu täis…?
Aasta pärast lasti ikka veel elus olevad mehed traataia taha ja öeldi, et nõukogude sõbralik ja tubli valitsus on andestanud teie patud, peate nüüd ausa tööga ennast välja lunastama. Viidi mehed mööda Petshora jõge saarte peale heina tegema.
?1946. aasta sügisel olime justkui täiesti ?vabad?, aga minna polnud kuskile! Iga inimene oli valvamatagi silma all, sest Komimaal ei olnudki midagi muud kui vangilaagrid! Ja meile öeldi kogu aeg, et saame koju, kuni toodi meid jälle saarelt ära Petshora linna ja pandi jälle vangilaagrisse. Seal saime korraks pesta, siis topiti meid uuesti vagunisse ja toodi Narva.?
Nüüd järgnes tööpataljon. ?Me olime esimesed, kes hakkasid Sillamäed ehitama,? meenutab Paeveer. ?Sattusin jälle õnnelikult autoroodu, sest mul olid load olemas juba enne sõda ja see oli suur pluss, ka vene ajal.?
?Suhtelise? ?vabaduse? ajajärk
Sillamäelt saadeti Kuuno uuesti Venemaale tagasi ? ?komandeeringusse?.
?Nagu see sõjaväe kord on. Mingit karistust ei olnud, minu paarimees saadeti Gruusiasse, mind Moskvasse, kus oli tööpataljon. Sealt edasi Vladimiri oblastisse, paekivikarjääri, kus vedasime autodega paasi raudteejaama.?
Algas ?suhtelise? ?vabaduse? ajajärk, mis kestis 1949. aasta oktoobrist kuni 1951. aasta märtini. Alles siis lasti ?komandeeringust? lahti ja avanes võimalus tulla Eestisse.
Sillamäel tutvus Kuuno Vaivara neiuga, kellega jäi kokku eluks ajaks. Ühel Jaanipäeval jäi ?vaba mees? vahele. Äritegevus käis nii, et venelasest rühmaülem himustas viina, autojuhtidel oli seda aga nii palju käes, oleks võinud ta surnuks joota. ?Kalurid tõid pangega, kui viisime neile tankidelt maha monteeritud mootoreid.?
Jaanipäeval sai venelane viina ja samas ka teada, et poistele tulevad tüdrukud külla ja peetakse pidu. Rühmaülem andnud viina vastu vaikiva nõusoleku, et tema ei tea midagi, ametlikku luba muidugi ei olnud.
Istunud siis Kuuno Vaivara jõe ääres looduskaunis paigas koos nelja kaaslase ja tüdrukutega.Võtnud napsu, tuli olnud maas ja kõik laulnud eesti laule. ?Erikat? ja ?Ma tahaksin kodus olla? jne. ?Rumalaid laule me küll ei laulnud, sest meil olid tütarlapsed seltskonnas,? kinnitab Paeveer.
Tulnud külanõukogu esimees, ka kergelt napsu võtnud, kuulnud lauldavat ?valesid laule?. Üks mees lõkke äärest arvanud, et ?ajame ta kotti ja viskame jõkke?. Sõnavahetus läinud teravaks.
Hommikuks oli selge, millised mehed ei viibinud öösel kohal ja süüdlased said 10 ööpäeva kartsa. Paeveer rääkis tuttavale katsamehele, et kartsas liiga palju lutikaid, vaja tuua tärpentiini. Lubatigi tal sõita kesklattu, kust ta tärpentiini kõrval loomulikult ei unustanud tuua vajalikus koguses samagoni. Seepeale läks ta pruudi poole ja ütles, et tal on puhkus. Pruut rõõmus, et täditütrel just leeripidu, nii nad sõitsid rongiga…
?Mul olid elus küllaltki põnevad momendid, kus hea ja halb ristusid kogu aeg,? meenutab vana sõjamees. ?Toilast koos noorikuga tagasi Vaivarasse sõites, tuli vagunisse dokumendi kontroll. Kuskile polnud minna! Olin erariides, oleksin pidanud hoopis kartsas olema. 10 aastat oleks olnud minimaalne karistus niisuguse asja eest, sest sel ajal kehtis veel sõjaseadus. Tundsin, kuidas juuksed tõusis peas püsti. Võtsin nooriku passi, ohvitser sai minu juurde, ulatasin selle, küsisin vene keeles, mis kell rong Narva jõuab ja kas Narvas buss ka rongile vastu jõuab. Tema ei teadnud. Tänasin, võtsin taskust sigaripaki, pakkusin. Ta võttis ühe, ma pakkusin veel. Võttis veel kaks, seletas mulle, et vagunis ei tohi suitsetada. Mina panin suitsu ette ja kõndisin rahulikult minema, üteldes, et suitsetan mujal. Põlved värisesid tükk aega.?
Eestlased pole kunagi Tõnismäel lärmanud
Paeveeride pere kõige vanem vend Artur töötas eesti ajal politseis, 1940. aastal õnnestus tal ime läbi punaste käest põgeneda, ta töötas politseis ka saksa ajal ja lahkus 1944. aastal läände.
Üks pere neljast vennast, Meinhard, oli eesti ajal Peipsi peal piirivalvur ja seega sattus sunniviisiliselt punaarmeesse. Seepärast teab Kuuno, et punaste poolel oli küllaltki neid, kes sinna ilmaski ise poleks läinud. Ka üle tulla polnud võimalust kaugeltki kõikidel, kuid normaalsed eestlased ei ole kunagi käinud ka Tõnismel lärmamas ega esinenud kui ?vabastajad?.
?Ümber kasvatada õnnestus bolshevikel ikkagi vaid väheseid lihtsameelseid,? tunnistab Kuuno Paeveer.
Seda, mis praegu Tõnismäel ja Eesti riigis üldse toimub, Jõgevamaa sõjameeste Ühingu esimees kommenteerida ei taha. Pole väärt.
JAANIKA KRESSA
