Peipsi äärses kakskeelses piirkonnas on kombeks jaanipäeva ja jõule pidada kaks korda: kõigepealt uue kalendri järgi, nagu eestlastel kombeks, ja siis vana kalendri järgi, nagu venelastel kombeks. Mustvees peeti nn vene jaanipäeva juba laupäeval, 3. juulil, Kasepääl süüdati aga jaanilõke üleeile, päris õigel vana kalendri järgsel jaanilaupäeval.
Kõigepealt kuulati siiski kontserti, millel astusid üles Raja ja Lohusuu taidlejad. Raja kultuurimaja oli esindatud Valentina Rohioja juhendatava naisansambliga Rainka, Aleksandra Tšurkina juhedatavate noorte tantsijate ja mitme laulusolistiga, Lohusuu kultuurimaja noorte tantsurühmaga Romaška. Laulule-tantsule pakkusid vaheldust Aleksandra Tšurkina sõnakunstietteasted. Enne jaanitule süütamist laulsid Raja taidlejad oma küla hümni, mille kaunite sõnade autoriks on Veera Paramonova.
Jaanitule tarvis oli Saare vallast kohale toodud aukartust äratav kuhi jämedaid kuivi puunotte.
“Materjali saime tasuta, ainult kohaleveo eest pidime maksma,“ ütles Kasepää vallavanem Jüri Vooder.
Kui notid põlema süüdati, õhkasid need sellist kuumust, et targem oli lõket eemalt vaadata. Tulesüütamisega kaasnes suurem rahvaliikumine: kelle jaoks pidu sellega lõppes, kelle jaoks siis alles õige pidu algas. Koju läksid eelkõige need eakamad inimesed, kelle jaoks oli oluline näha, kuidas lapselapsed esinevad, osa nooremat rahvast tuli aga just siis jaanitule juurde jalga keerutama. Nagu tänapäeva rahvapidude juurde ikka, kuulusid ka Kasepää jaanipeo juurde jäätis, suhkruvatt, kirevad-läikivad õhupallid ning laste ATVd ja elektriautod.
“Meie rahva jaoks on tähtis, et ka vene jaanipäev toimuks ning et see toimuks just õigel päeval,“ ütles Jüri Vooder. “Ilm on seekord aga isegi liiga ilus ja soe: nahk on paigal seisteski märg, katsu siis veel sellistes tingimustes tantsida!“
Ehkki tegemist oli nn vene jaanipäevaga, tabas kõrv publiku hulgas ka eestikeelset juttu. Peipsi ääres on tegelikult kaks kohalikku keelt nii põimunud, et kohaliku kultuurijuhi poolt enne jaanitule süütamist mikrofoni esitatud küsimus “Uvažajemõi vallavanem, gde naš süütevedelik?“ ei tundunud üldse imeliku ega kohatuna.
i
RIINA MÄGI
