“Talvel pole mul aeda suurt asja, kuid ühel hommikul jaanuari esimesel nädalal märkasin, et äsja sadanud valge lume taustal midagi rohetab. Üllatus oli päris suur ? kuslapuul juba suured rohelised lehed, vaata et hakkab varsti oma roosakaspunaseid lõhnavaid õisi näitama,” rääkis Elfriede külalist aianurgas rohetava puu juurde juhatades.
Väänkasvulise puukese võrse istutas ta koduaeda ligemale nelikümmend aastat tagasi. Sai selle istiku sordiaretusjaamast, kas Rudolf Tamme või Aleksander Adojaani käest, seda ta enam ei mäleta. Need kuulsad sordiaretajad on Oja pere vanad tuttavad ning nii mõnigi meil vähelevinud taimeliik on linna ja Vana-Jõgeval asuva suvekodu aeda just sealt toodud.
Kuslapuude perekond sisaldab üle 180 liigi. Eestis kasvatatakse põhiliselt heitlehelisi väänkasvulisi kuslapuid, sest igihaljad liigid ei pea meie kliimas vastu. Tavalisemad on harilik, tatari ja lõhnav kuslapuu. Neil on punased marjad, kuid hariliku kuslapuu valged õied ei lõhna. Kuslapuu viljad on enamjaolt mürgised, kuid mõni liik kasvatab ka söödavaid marju. Polli aiandil on välja pakkuda koguni viisteist maitsvate marjadega kuslapuusorti. Puud on varajase puhkemisega ja õitsevad kuu aega, mistõttu saak ei hävine öökülmade tõttu kunagi tervikuna.
“Sellist talve pole minu elu jooksul veel olnud ? kestab kas hilissügis või on juba varakevad. Minu sünnipäeval ? jaanuari keskel sain 78 ? on olnud alati hirmus pakane, nüüd aga puu juba lehtedes ja linnukestel kevadlaul lahti. Kui läks külmemaks ja lumi uuesti maha sadas, tuli aed ja söögimaja jälle linde täis. Meil on päris suur pere: varblasi on 60 või rohkemgi, 30 mitut liiki tihast, neli hallvarest ja harakat, neli-viis puukoristajat ja mõni leevike. Pidev külaline oli ka rähn, kuid nüüd on ta kuhugi ära kadunud,” rääkis Karl Oja.
“Kummaline, et kuslapuul on juba lehed, kuid krookused ja kellukesed veel magavad. Kui mitte enne, siis vähemalt 6. märtsil olen saanud oma aiast alati mõne lilleõie naabrile sünnipäevaks viimiseks. Aed on meil kevadest sügiseni lilli täis. Olen uusi ja huvitavaid sorte igast kandist juurde tassinud. Ühe kartulisordi tõin koguni Marokost, kasvatan siiamaani. Kui kaheksa aastat tagasi pikemal reisil käisin, ostsin sealt paarkümmend kartulit kaasavõtmiseks. Mugulatel on nii hea maitse ja niivõrd õhuke koor, et pese vaid puhtaks ja tee ahju- või friikartuleid,” pajatas vanaproua.
Praegu rohetab Ojade õues ja aias muru, mustendaval peenramullal aga petersell, porru- ja küüslauk. Õiteiluni on veel aega, kuigi vähemalt Kurista metsas õitseb näsiniin.
ARDI KIVIMETS
