Ain Piho, ehitaja Laiuselt:
“Vahelduva eduga. Õng on mul alati kaasas ja kasvõi pisikese kalapojukese pean ikka saama, et kodus kass mult midagi ära ei rebiks. Kodutiigist hakkasin kogrekesi püüdma kuskil viie-kuue aastaselt, sellest saati on mul püügikirg küljes. Suuremad kalad lähevad muidugi minema, kuid isiklik rekord on mul seitsmekilone haug. Suvel ma Peipsil ei käi, pole paati, kuid talvel kõmbin küll oma kaheksa-kümme kilomeetrit mööda jääd, et siiga, ja kui veab, siis ka koha saada. Nüüd, kui käin Soomes tööl, saab seal kala püüda. Ei saa kurta ? latikas, särg ja haug näkkab seal päris hästi. Sellel suvel sain ussi otsa ilusa särje, see kaalus 52 grammi üle kilo. Peale silgu pole mul olnud poest vaja värsket kala osta.”
Tanel Udal, jurist Tallinnast:
“Vee ei tea, alles ostsin Jõgeva kalatarvete poest endale õnge. Olen koos kursavennaga siinkandis puhkusel ja mõtlesime, et võiksime ka kalaõnne proovida. Ega ma mingi kalamees olegi, minu esimene kalapüüdmine oli alles kolm aastat tagasi, kui Saadjärve ääres puhkasime. Saak pole mulle üldse tähtis, vaid see püüdmisprotsess on huvitav. Kui tahad kala saada, siis mine kalapoodi, kui tahad püüda, siis tuleb osta õng. Kala söön ma meeleldi ja kalatoit on meil tihti laual, kuid kust see kala sinna saab, teab abikaasa. Oma kassile ma kala ei anna, sest loomaarstid ei soovita enam kassidele toorest kala anda. Kui me juba Jõgevamaal oleme, siis on tahtmine sõita Mustveesse ja kalafestivalil ära käia.”
Toomas Saluste, töötu Jõgevalt:
“Näkkab ikka, kuid järve või jõe äärde saan vaid paar korda aastas. Kala on ju vähe, kuid poest saab ikka ja vahel toovad ka sõbrad kala, nii et söögilaud ei jää kalata. Talvine püüdja ma ei ole, Pedja ja Kaave jões on ikka ussi leotatud. Ega ma viitsigi ühe koha peal passida ja oodata kuni näkkab. Nagu öeldakse: ühes otsas ussike, teises lollike. Kui minna kalatallu, siis on kindel, et ilma ei jää. Mõnus on näha ja tunda, kuidas forell seal vees mängib ja teda välja sikutada. Kalatalu ongi esimene koht, kuhu saab küllatulnud sõpru viia. Kalatoitudest meeldib mulle kõige rohkem suitsutatud latikas, see on isegi forellist parem. Ahven mulle aga ei meeldi, võib-olla seepärast, et mul on olnud tema luudega kurbi kogemusi.”
Kevin Tamm, Jõgeva Gümnaasiumi õpilane:
“Eelmisel laupäeval oli Saare järve ääres kalapüügivõistlus Saare Särg ja ma sain suure linaski ja neljanda koha. Suvel käin ma päris tihti kalal. Meil on Peipsi ääres suvila ja paat. Ma oskan ka ise sõuda, kuid kalal käin ikka kas ema või vanavanaisa Peetriga. Mul on kaks õnge ja ükskord saime kaksteist kala: särgi, ahvenaid ja koha. Mina sain neli kala, teised püüdis vanavanaisa. Pedja jõest ja Verevi järvest olen ka kalu püüdnud, aga Kassinurme tiigist sain kaks suurt kala. 800 grammi kaalusid ja neid andis välja sikutada. Püüda mulle meeldib, kuid kala söömine mitte eriti. Kasepää kalalaadal kalasuppi ikka proovisin, kuid suitsukala läheb mul paremini sisse. Mina arvan küll, et kui suureks saan, hakkangi kalameheks.”
Valeri Podoro?ko, pensionipõlvel jõgevlane:
“Tulin just Kuremaa järvelt ja paar havi ikka sain. Kuum on ja väga palju on surnud kalu. Tänagi nägin nelja-viit surnud angerjat, olid päris suured. Selle aasta suurem haug kaalus mul viis kilo 600 grammi. Ühe päeva rekord on mul saada kuut sorti kalu: haug, latikas, särg, ahvenas ja kiisk. Pann peab naerma ja ilma kalata olen ma aastakümnete jooksul väga harva jäänud. Ega kohti peab ka teadma, siis näkkab. Neid moodsaid ja kalleid püügiriistu mul pole, kuid igal aastal peab midagi uut juurde muretsema ? muidu ei saa. Landid on päris kallid, kuid eks ma neid ise remondin ja teen. Kalapüük on tänapäeval õige kulukas lõbu: bensiin on kallis ja pead pundi kokku ajama, et Peipsile sõit tuleks odavam.”
Tiina Liivamägi, koduperenaine Härjanurmest:
“Mina käisin kalal väga ammu. Kui veel tütarlaps olin, viis isa mind Endla järvele. Nüüd käin kala noolimas Jõgeval Merineitsi poes. Kalavalik on siin tänavu päris väike, näiteks latikat olen jahtinud siin terve suve, kuid pole veel trehvanud. Haugi olen praadimiseks ikka saanud, ahvenat ma ei osta ja forellikese hind on minu jaoks liiga kõrgele tõusnud. Suitsukala küll on, kuid ma eelistan kala ise suitsutada. Kalatoidud mulle väga meeldivad, kuid paistab, et oma kalaisu sain täis süüa siis, kui kala oli palju odavam kui liha. Kui neljapäeviti oli üleriigiline kalapäev, siis selle vastu ei olnud mul midagi. Head, peaga heeringat tulin linna ostma. Värske kartul või, tomati ja heeringaga on eriti hea suutäis.”
Küsitles ARDI KIVIMETS
