Kalju Maido, pensionär Jõgevalt:
“Võrreldes nõukogude ajaga on läinud elu paremaks. Olen 1929. aasta mees ja mäletan väga hästi seda okupatsiooniaega ja ka seda, kui Päts Jõgeval käis. Eks igal ajal ole oma head ja vead ja virisejaid leidub iga valitsuse ajal. Vene ajal võis samuti elada ja raha oli ka, ainult et kaupa ei olnud. Nüüd on letid ja riiulid kaubast lookas, aga rahakott on õhuke. Pensioni on meil tasapisi ikka tõstetud ja mul on praegu keskmine pension ning saan hakkama. Suvel eriti, siis ei võta kommunaalmaksed ja soojus pensist lõviosa endale. Arstiabi võiks olla meie riigis küll tõhusam ja kättesaadavam. Eriti raske on pääseda mõne eriarsti juurde. Saan küll aru, et arstidel on kehvad palgad ja lähevad välismaale, kuid ega rahva tervis tohi seetõttu kannatada. Arstiabi võiks olla ka nüüd kättesaadav ja tasuta.”
Tiit Masing, puutöömees Varbeverest:
“Elu on elu, ja üldiselt võib sellega rahule jääda. Paistab, et selle viieteistkümne aastaga on elu ikka paremuse poole läinud. Päris töötu pole ma olnud ja mulle tundub, et praegune tööpuudus on kõvasti üle paisutatud. Kui sa ise tööd ei otsi või ei viitsigi teha, siis jääd loomulikult töötuks. Arstiabi olukord mind praegu ei häiri, sest sinna pole mul veel suurt asja, kuid hambaravi võiks küll olla odavam. See, et oleme nüüd Euroopa Liidus ja piirid lahti, pole minu elu küll muutnud. Mind ei kisu kodust kaugele väljamaale ja tööd leidub siingi. Eesti rahatähed on armsaks saanud ja meil polekski vaja eurodele üle minna, sest ega need eurod pole ikka nii ilusad kui Eesti kroonid. Spordivõistlusi vaadates on päris hea tunne, kui sini-must-valge masti tõmmatakse ja Eesti hümni mängitakse.”
Maidu Erikson, sõiduõpetaja Jõgevalt:
“Mis siin ikka, võib rahule jääda. Kui oleks rohkem tööd, oleks veel parem elada. Pensioniiga lükkus ka edasi ja tahavad seda veelgi tõsta, no eesti mees ei elagi nii kaua. Kui uhkete ja kallite autode järgi vaadata, siis elame ju väga jõukalt. Ainult meie teed ja tänavad ning liikluskultuur ei jõua autodeküllusele järele. Ise ajan läbi 25 aastat vana ?iguliga, sellegi ostuluba veel preemiaks saadud. Sellega sai vene ajal Ungarisse sõidetud ja mäletan, milline jant oli dokumentide ajamisega. Oli vaja ametiühingu, partei algorganisatsiooni ja kõiksugu muid soovitusi ning tuli ankeete täita. Küsiti isegi seda, kuhu mu vanaisa on maetud. Nüüd on meil vabadus käes ja reisi, kuhu tahad. Eks noorematele ole see rohkem meeltmööda, mina ei sõida lusti pärast enam kuhugi ja pealegi on bensiin uskumatult kallis.”
Kristel Õunpuu, maaülikooli tudeng Vaimastverest:
“Väga rahul ei saa olla, sest inimeste üldine heaolu jätab soovida. Liiga palju on neid, kes elavad allpool vaesuspiiri. Kindlasti on noorel perel veel raskem toime tulla kui pensionäridel ? neil on vähemalt igakuine kindel sissetulek garanteeritud. Haridus on praegu au sees ja noored tahavad edasi õppida, kuid ega see nii kerge olegi. Kui saad mõlemat, nii elamis- kui ka sõidutoetust, on maksimaalne stipendium vaid 1200 krooni. See ju ei kata neid kulusid. Õppekava on ka nii tihedaks seatud, et kooli kõrvalt pole enam aega tööl käia. Ainuke võimalus on õppida vanemate kulul, kuid kõigil polegi sellist võimalust. Paraku ei saa veel kuigi suurt uhkust tunda, et elad Eestis. Siin rabeleb igaüks ? noored ja vanad, riigikogulased ja poliitikud ? vaid enda heaolu eest ja ei jäägi aega riigi eest seismiseks.”
Ellen Osila, suure pere ema Jõgevalt:
“Natuke olen siiski rahul, hindeks võiks panna koolipoisi “kolme”. Hariliku töölise elu pole kerge ja kui teenid ainult miinimumpalga, siis teeb ikka meele mõruks küll. Kõiki elukutseid on vaja, kuid iga tööga ei teeni normaalset pensioni kuidagi välja, rabele, palju tahad. Kui näiteks kokk läheb dekreetpuhkusele, saab ta emaraha vaid selle miinimumi pealt, kuid mõni teine, kes kontoris istub, saab viis tuhat ja veel rohkemgi. Inimesed pole meie riigis võrdsed, valitsus on selle paika pannud, et paljud on vaesed. Arvestades meie inimese tervist ja elatustaset, on meie pensioniiga väga kõrgele tõstetud. Meie elukorralduse juures ei elatagi nii kaua, et saaks pensionipõlve pidada. Ega sellest euroliidustki kasu ole ? saime Euroopa räästa, mitte katuse alla.”
Sergei Vassiljev, raudteelane Jõgevalt:
“Ega ükski riik suuda viieteistkümne aastaga luua mingit paradiisi, kuid olen kindel, et minu lastel ja lastelastel saab olema parem. Olen uhke selle üle, et olen venelane ja tunnen uhkust, et elan Eestis. Seda NSV Liidu aega ei tahaks küll tagasi. Mina pole küll tundnud, et siin venelaste vastu mingit vihavaenu on. Keegi pole mulle halvasti, näiteks “vene vanka” või midagi taolist öelnud. See, et Eesti kehtib keeleseadus, on täiesti normaalne: kui tahad kuskil riigis elada, pead ka riigikeelt teadma ja seadusi austama. Kahjuks pole meil veel kindlust, mis homme juhtub. Praegu on selline metsiku kapitalismi aeg, kus firmade juhid teevad töölistega, mida tahavad. Vastu ei saa midagi öelda, muidu näidatakse ust.”
Küsitles ARDI KIVIMETS
