Helen Liiv, üliõpilane Jõgevalt:
“Mootorrattaga olen paar korda sõitnud, seda nii juhina ja kaassõitjana, aga kumbki sõit pole kuigi hästi välja kukkunud. Nendest on jäänud vaid halvad mälestused ja sadulasse ma enam ei kipu. Nüüd sõidan autoga: ikkagi neli ratast all ja katus pea kohal. Sõidan pidevalt, seda nii suvel kui talvel. Arvan, et saan auto juhtimisega hakkama, igatahes kihutama ma ei hakka. Motokokkutulekute ajal näeb sõitmas ilusaid, läikivaid, maalitud tsikleid – ja need mulle meeldivad. Pilk peatub rohkem ratastel kui sõitjatel, ja pealegi – võõraid poisse ma ei vaatagi.”
Ennu Tasane, geodeet Tallinnast:
“Loomulikult meeldib, see annab vabadusetunde. Tsikli põrin on nagu mõnus muusika. Pealegi pole tsiklil nelja ratast all ja ahistavat kuuti ümber nagu on seda autol. Isa ja onu olid mul krossisõitjad, ehk sealt jõudis motopisik ka minuni. Juba kuue-seitsmeselt sõitsin minimopeediga, hiljem olen ka krossisõitu proovinud. Suvel on õige palju motomeeste kokkutulekuid, nii et igale poole ei jõuagi. Sel nädalal olen FIM-Rallil, seda nii osavõtja kui organiseerijana, järgmisena tuleb Jõgevatreff. Igati vahvad on ka talvised matkad: Soome motorallil oli telgis magades paarkümmend pügalat külma, aga ega seegi motomehi hirmuta.”
Liia Vöörmann, pedagoog Vaimastverest:
“Mulle meeldib väga mootorrattaga sõita, ainuke viga, et enam ei ole ratast. Nüüd sõidan auto ja rulluiskudega. Esimesed tsiklisõidud on mul väga hästi meeles. Vennal oli külgkorviga ratas ja peikal Jawa. Eriti on jäänud meelde aga esimene sõit, kui istusime klassiõega tsiklile. Esiratas tõusus kohe õhku, jõudsime teha paarikümne meetrilise sõidu vaid tagarattal, ja olimegi pikali maas. Tegi haiget, aga muidu oli õnnelik õnnetus. Ei teadnud, et Jawa on nii äkiline pill ja lasksin liiga kähku siduri lahti. Kui vaadata pikka mootorrattarivi Kuremaa poole minemas või tulemas, siis näeb nii ilusaid tsikleid, et mõnega sõidaks ka ise mõnuga.”
Aare Ehvert, ettevõtja Jõgevalt:
“Meeldib küll, mul endal ka rattad ja roller olemas. Aga kui tegeleda mingi ettevõtlusega nõnda väikeses kohas, nagu Jõgeva, siis vaevalt, et leiad veel aega mootorrataste jaoks. Ratta, nagu autogi ettevalmistus võtab palju aega, kui tahad, et asjad ilusti käivad ja võimsust oleks. Kunagi olen ka ise autorallis osalenud: käinud üleliidulistel võistlustel ja tulnud 1989.aastal Eesti meistriks. Nüüd sõidab mul poeg jäärada, ja seda viimasel ajal päris edukalt. Tean, kui aeganõudev ja kulukas on motosport, aga ühine huvi seob inimesi. Sellest ajast on jäänud mulle palju sõpru ja tuttavaid. Ülimalt tore, et Jõgevatreff toob siia palju motomatkajaid.”
Raul Isotamm, IT-spetsialist Jõgeva alevikust:
“Suur tsiklihaigus on juba üle läinud, nüüd eelistan jalgratast. Sellega pääseb igale poole ligi ja pole vaja osta kallist kütust ega tunda bensiinivingu. Suvel teen kõik väiksemad otsad rattaga, just tulingi sellega Tartust Jõgevale. Suvel sõidan autoga põhiliselt ainult siis, kui perel on vaja pikemat reisi. Koolipoisina oli meil päris vilgas motoelu: putitasime sääreväristajaid nii, et näpud, ninad ja rõivad õlised. Eks me saime ka pahandada, kui külavahel pläristasime. Minimopeedi sain omale koolivaheajal teenitud raha eest. Nüüd on tsikleid ja motomeeste ühtekuuluvust küll kena vaadata, aga ise käin jalgrattaretkedel ja kokkutulekutel, seda nii Eestis, Lätis ja isegi Korsikal.”
Pille Pihlak, endine tsiklibeibe:
“Olen olnud suures tsiklivaimustuses, kuigi ma ise seda ei juhi. Pubekana ostsin omale isegi nahktagi, nagu teistel tsiklineidudel oli. Vanemaks saades tulid teised huvid. Mu tsiklisõbrad kadusid kuhugi, koos sellega sai otsa ka minu mootorrattavaimustus ja huvi. Nüüd on mul omal auto ja autosõbrad, siis veel rulluisutajad ka. Jalgrattaga sõidan siiski rohkem kui uiskudega. Kui näen pikka mootorratturite rivi, siis tuleb ikka tahtmine sõitma minna, kuid kokkutulekutele ma küll enam ei läheks. Varem oli tsiklipõrin mu kõrvale nagu muusika, nüüd ajab aga vahel vihale, kui öösel või hommikul vara mu maja ees pläristatakse.”
Küsitles ARDI KIVIMETS
