Esimene koristuslaupäevak peeti mais Tabiveres juba ära. Et aga Tartu linnavalitsus taas Raadi objekti jaoks raha eraldas ja seda ka edaspidi lubab teha, jääb Tabiverre muretsetud krundil tegevus praegu soiku.
Kodutuid loomi on palju
Kes meist poleks märganud kaupluste uste taga asjatult peremeest ootavaid kurbade silmadega koeri või keldriakendel külma tuule käes end palliks kerinud kasse, kes kellegi omad pole, kuid seda kindlasti olla tahaksid.
Südamlikus vene multifilmis lähevad suvel omapead hakkama saanud kiisu ja kutsu lume tulles endale ise peremehi otsima ja leiavadki need kelgumäelt. Tegelik elu on paraku karmim.
Tabiveres asuva kaupluse Juko Äri töötajad on juba aastaid pidanud tegelema kaupluse lähedusse sokutatud mahajäetud kasside-koertega, kellest nende endine pererahvas ilmselt ära on tüdinenud.
Ja et kaupluse töötajatel südame asemel kivi rinnus pole, on neid loomi alati söödetud ja üritatud neile jõudumööda uus kodu leida. Enamasti see ka õnnestub, sest eks poes käib palju rahvast.
Vahel on aga ka mõnel sokutajal endal süda haledaks läinud ja ta on leidnud kodus juba elutsevate Miisude-Pontude kõrvale veel mõnele hädalisele koha ja pudrukausi.
“Jaotuspunkt” kaupluses
Üks drastilisem näide oli kassipoeg, kes tuli lagedale Tartust töö asjus Tabiverre sõitnud müügiagendi auto kapoti alt. Ilmselt oli loomake sinna Tartus sooja pugenud, sõitvast autost aga õnneks välja hüpata ei julgenud. Ka see kassihakatis jäi kaupluse isetegevuslikku ?jaotuspunkti? ja leidis eestkostjate abiga endale peagi kodu.
Suur looma-, eriti koerasõber on lapsest saati olnud Juko Äri osakonnajuhataja Mairi Peiponen. Oma koer on tal lapsest saati alati olnud ja tema enda sõnul oli tal lapsepõlvekodus vanematega alailma ütlemist, kui ta oma koduloomadele lisaks mahajäetud krantse toitma ja koju tooma kippus. Praegu on Mairi pere lemmik suur ja aukartust äratav naapoli mastif Santa.
Mairi Peiponen oligi see inimene, kes umbkaudu aasta tagasi Tabivere vallavalitsusse pöördus ja ettepaneku tegi, et varjupaik selliste loomade jaoks võiks ka kusagil sealkandis olla.
Varjupaiga mõte on ju tegelikult loomi seal ainult ajutiselt pidada, kuni neile omanik leitakse. Ja elu on näidanud, et üsna sageli leidub inimesi, kes endale koera või kassi sellisest asutusest koju tooksid.
?Lihtsalt hale on neid loomi siin vaadata ja eks neid siia ju tuuakse ka, sest kaupluse ees jäävad nad silma,? ütles Mairi.
Loomade turvakoduks sobiks vana laut
Tabivere vallas oldi nõus, et probleem on olemas ja vajab lahendust, raha aga vallal selleks anda ei ole. See-eest lubati Mairil aidata valla territooriumil varjupaiga jaoks sobivat krunti leida.
Kevadel luges Mairi Peiponen internetist, et Tartus on tulemas Eesti Loomakaitse Seltsi koosolek, kus tuleb arutusele ka kodutute loomade varjupaiga probleem. Sellel üritusel tutvuski ta MTÜ Sõbrakäpp liikmetega.
Põhituumiku selles organisatsioonis moodustavad Eesti Põllumajandusülikooli õppurid ja juhatuse esimees on veterinaariatudeng Riina Ilsen. Koos võetigi nõuks hakata võimalusel Tabiverre Tartumaa loomade varjupaika ehitama. Tabivere vallavanem Aare Aunap ja volikogu esimees Kajar Lember olid vahepeal leidnud loomade turvakoduks sobiva paiga ? mahajäetud ja praktiliselt varemetes endise karjalauda, mida kohalikud Raua lauda nime all teavad.
Nii hoone kui territoorium selle ümber kuuluvad praegu aktsiaseltsile Perevara, kuid firma oli lahkesti nõus nii lauda kui territooriumi loovutama.
Varjupaiga asutamiseks heategevuslik kontsert
Vallas organiseeriti Sõbrakäpa inimeste ja firma juhi Alo Tederi kohtumine. Perevara oli igati nõus, et endise farmi asemele koerte-kasside kodu tuleb ning lisaks hoonele lubati loomasõprade käsutusse ka 1,5 hektarit maad. Ühingu liikmed alustasid rahataotlusprojektide kirjutamist, mais peeti objektil ära ka esimesed koristustalgud. Planeeriti juba järgmisi koristustöid, novembris oli kavas korraldada heategevuskontsert ürituse toetuseks.
Umbkaudu kuu aega tagasi aga võeti Tartus taas aktiivsemalt Raadil aastaid pooleli olnud töö käsile. Endise Raadi lennuvälja sidekeskuse majas on praeguseks laed uued ja seinad värvitud, olemas kanalisatsiooniga betoonpõrand ja kraanikausid. Hetkel on küll linna poolt eraldatud raha jälle otsas ja puure pole võimalik ehitama hakata, kuid lootust raha juurdesaamiseks antakse.
Sellest kõigest on pikemalt juttu Vilja Kohleri artiklis ?Koerte ja kasside hoones tuli puuride ehitamise rahast puudu?, mis ilmus käesoleva aasta 19. oktoobril Tartu Postimehes.
Samas artiklis väljendab Tartu abilinnapea Hannes Astok kõhklevat seisukohta, et linn saaks ehk raha veel enne talve juurde anda, kuid raha eraldamist otsustab volikogu. Samas rõhutab Astok, et Tartu pole varjupaiga ehitamist sihilikult venitanud, vaid Raadil asuva maatüki omandiküsimus oli kaua aega segane ning see takistas.
Tabivere plaan jääb praegu seisma
See, et Tartus tööd jätkatakse, on muidugi positiivne. Ja loomulikult pööravad Sõbrakäpad oma lootusrikkad pilgud taas sinnapoole. Kahte loomade turvakodu ei võta Tartu linn ega maakond kindlasti rahastada, seetõttu jääb Tabivere plaan praegu seisma. Raha ei saa ju inimestelt küsida umbmääraseks otstarbeks, kui miski veel kindel pole.
Mairi Peiponen ja tema mõttekaaslased ei kaota aga lootust. Kui Tartus Raadil tõesti peatselt loomade varjupaik valmibki, ei lahenda see Tabivere ega ka kogu Jõgevamaa probleemi. Rakvere on meist ikkagi küllalt kaugel, transport maksab, asjaajamine on tülikas.
Neljajalgseid kodutuid tekib aga vastu talve aina juurde. Meie hulgas on paraku ka selliseid ?loomasõpru?, kes koos suvila uste-akende talveks sulgemisega ka oma suvise seltsilise välja viskavad? ?Ja vaevalt, et Tabivere asula ainus koht on, kuhu vaesed kodutud välja jõuavad,? on Mairi veendunud.
Jõgevamaa varjupaik Tabiverre?
Samas organiseeris ta aga alles hiljuti koeraigatsejale looma toomise? Tallinna turvakodust. Selle asutuse elanike pilte on võimalik internetist vaadata ja nii tulevane pereliige välja valida. Leiti inimene, kes Tallinna kandist siiapoole teel ja kes oli nõus looma järel ära käima. Tallinna kutsu saadeti oma uude peresse koguni kaasavara ehk kuivtoidukotiga, vastutasuks oodati vaid vabatahtlikku annetust.
Mairi on seisukohal, et turvakodu nii meie maakonna kui ka Jõgeva linna koduvajavatele loomadele võiks väga hästi olla Tabiveres. Mingi algus on seal ju juba tehtud. Tema sõnul võiks ASile Perevara kuuluv maatükk olla ka näiteks Jõgeva linna hallata. Ta tunnistab, et Jõgeva linna ega ka maavalitsuse poole pole selles küsimuses veel pöördutud, kuid seda tuleks teha. Ka MTÜ Sõbrakäpp inimesed on seda meelt, et üht korralikku ja ruumikat asutust oleks hättajäänud loomadele kindlasti vaja ja kui omavalitsused üritust toetaksid, saaksid ka nemad selles suunas uue hooga tegutsema hakata.
Mairi ütleb, et inimesed on viimaste aastate jooksul muutunud märksa heldemateks ja avatumateks. Õige asja jaoks raha küsijat ei lükka naljalt tagasi ükski eraisik ega firma. Häid näiteid on juba üsna mitu, kasvõi Tabiveres tegutsevad ettevõtted OÜ SAME ja OÜ Baltic Connexions. Ja väga paljud on öelnud, et panevad esimesel võimalusel meelsasti ise töödel käed külge, antagu vaid aeg ja koht teada.
Kahjuks nõuab niisugune asutus ja eriti selle ülalpidamine ikka väga palju raha ja seda pidevalt. Kui ükskord ongi maja valmis ja loomad sees, on raha pidevalt vaja olmekuludeks, arstiabiks, ka töötajate palkadeks. Selles küsimuses saavad aidata ainult omavalitsused.
MTÜ Sõbrakäpp on endiselt lootusrikas ja ootab oma mõttekaaslastelt häid ideid, kuidas edasi tegutseda. Kõik head mõtted, soovitused ja nõuanded on oodatud internetiaadressil mairi.peiponen@mail.ee
KAIE NÕLVAK
