Kuremaal tehti laupäeval suusakandmisega spordiajalugu

Tänavune talv ei ole suusatamist armastavale eestlasele olnud meelakkumine. Lumekahurid seisavad jõude ning lume asemel sajab veel keset jaanuarikuud ainult vihma. Kuid pole olemas halba ilma, on vaid kesine fantaasialend ning laupäeval tehti Kuremaal ajalugu.


Laupäeval kell 11 Kuremaa lossi eest alguse saanud suusakandmismatk on esimene Eestis ja ilmselt maailmas. Sest tänavune talv pole kedagi hellitanud ning niigi madalseisu kukkunud Eesti suusasport lakub eelmisest aastast endiselt haavu. Sellegipoolest kogunes Kuremaa lossi ette kümneid suusasõpru, kes peavad lugu heast ajaviitest, puhtast spordist ja koos liikumisest.
„Väikest ajalugu me teeme. Lund ei ole, aga külma ja karget küll,“ ütles korraldaja Raul Soodla kohaletulnutele, manitsedes veel enne starti kõiki varustust üle kontrollima. „Saab olema üks äge libisemine!“ innustas ta.
Suuski oli kohale toodud igasuguseid. Jõgeva vallavolikogu esimees Raivo Meitus näitas kaasa võetud abikaasa suuska, mis pärineb ajast, mil ta 10. klassis käis. „Aasta oli siis 1983 või 1984. Kuurist tükk aega otsisin, aga lõpuks leidsin,“ tõdes Meitus. Korraldaja pakkus lahkesti abikätt ning pani määret ja pidamist. Veel napilt enne starti pandi kõik retromad ja vähemretromad pillid lossi ette ritta.
„Eesti rahvas on sündinud suuskadega. Meie sees on tõsist minekut. Tuleb taaskord suusad välja otsida, vaatamata sellele, milline on ilm, ja minna retkele, näitamaks, kes on tõeline eestlane. Nagu meie suusavalik näitab, on eri võimalusi palju. Osa on sündinud puusuuskadega, osa väikeste plastsuuskadega. Aga igal eestlasel on oma suusk, seda me täna siin Kuremaal näeme. Mul on hea meel tutvustada 25. jaanuari hommikul uut spordiala tervele ilmale ‒ see on suusakandmine,“ üles Soodla.
Suusakandmist ja suusatamist eristab ennekõike keppide olemasolu. „Paaristõukeline suusakandmine on kahe suusaga. Kes harrastab vahelduvminemist, sellel võib üks suusk kaasas olla,“ õpetas Soodla.
Ühtlasi on uuel spordialal hea teada, mis saab siis, kui jõud raugeb. „Siis võib suuski kanda keppide asemel,“ rääkis Soodla. Ikka selleks, et keegi rajal keelatud võtetega vahele ei jääks ning uurimise alla ei satuks.
Läbi võeti ka laskumisel, tõusudel ja lauskmaal liikumine. „Klambrid on selleks, et suusk riietele kinnitada. Kui enam ei jõua, siis võetakse suusad kätte ja komberdatakse kodu poole,“ pani Soodla enne rajale minekut kõigile südamele.
Seejärel võis ajaloo esimene suusakandmismatk alata. Raja pikkus oli 8,5 kilomeetrit.

KERTTU-KADI VANAMB

blog comments powered by Disqus