Jõgevat ja Põltsamaad on läbi aegade peetud üsnagi erineva auraga piirkondadeks. Kuid kindlasti ei puudu ka neid siduv faktor. Ühendav lüli kahe paiga vahel on mõtteerksad ja entusiastlikud inimesed. Üks neist, Ülle Ottokar, töötab Põltsamaa vallavalitsuses kultuuritöö spetsialistina. Tema kodu asub aga Jõgeval.
Suurem avalikkus teab Ülle Ottokari põneva kunstnikuna. Erilist elevust ja tähelepanu on põhjustanud näiteks tema seinamaalingud.
Praegu töötate Põltsamaa vallavalitsuses kultuuritöö spetsialistina, kuid ennekõike olete tuntud kunstnikuna. Kust pärineb teie loomingulisus?
Minu suguvõsas on nii ema kui ka isa poolt alati olnud isetegemise rõõmu ja vajadust. Isaema oli suur käsitöökunstnik, kelle tehtud linad ja vaibad on tänaseni mu isiklikus kullavaramus. Talle meeldis väga teha gobelääne ja ta tutvustas oma loomingut meelsasti näitustel.
Näputööd armastas ka emapoolne vanaema. Kui ta ikka midagi kätte võttis, siis kulda sealt tuli. Selle vanaema kootud pikad põlvikud on mul praeguseni alles. Eestlastel on ikka nii, et vanaema kootud sokk tuleb tõmmata jalga siis, kui hingele või kehale on sooja vaja.
Ka vanaisad on kuldsete kätega palju väärt tööd teinud. Mu suguvõsas on üldse mindud palju süvitsi – kes tunneb ravimtaimi, kes läinud kunstivaldkonda.
Kus on Ottokaride juured?
Selle perekonnanime sain oma isalt. Olen kuulnud, et Eestis elavad Ottokarid on omavahel sugulased ja nende juured on Ida-Virumaal. Emapoolne suguvõsa on Jõgeva kandist. Lapsena viibisin sageli Paduveres. Kasvasin üles Tartus. Jõgeval olen elanud üle kümne aasta.
Millal ja kuidas kunst teie ellu tuli?
Pärast gümnaasiumi läksin õppima Tartu kõrgemasse kunstikooli skulptuuri osakonda. Sealt algas suurem kokkupuude kunstiga ja nina sai piima sisse pistetud. Esimese näituse tegin pärast kõrgkooli lõpetamist.
Olete loonud skulptuure, maale, reljeefe ja eriti tuntuks saanud seinamaalingutega. Missuguseid kunstiteosed teile endale suurimat naudingut pakuvad?
Ikka suured seinamaalingud. Eriti meeldib mulle, kui saan kunsti teha või ka näitust korraldada kellegagi koos. Minu jaoks on teekond sama tähtis kui tulemus. Tore, kui loomisrõõmu jagada saab. Olen seda meelt, et kui koos teha, tuleb arvestada kõigi osaliste arvamusega. Näituste seeria „Portafity“ (portree ja grafiti) tegime koos fotograafi ja ajakirjaniku Andra Kirnaga aastal 2014.
Kas seinamaalingud tähendavad tänavakunsti?
Minu tehtud seinamaalid on olnud pigem muralism. Olen alati pidanud oluliseks, et seinamaalingute loomisele eelneks kokkulepped. Et need, kelle piirkonda ja seinale kunstiteos läheb, ka ise seda sinna tahaksid. Tähtis on inimeste rahulolu ja soov, et maal seinale tekib. Grafiti on laiem ja seostub pigem kooskõlastamata tänavakunstiga.
Kuidas seinamaalingute maalijana kõrgusi talute?
Olen tõstukiga ikka palju sõitnud. See on väga vahva. Kõige esimene kord, kui kõrguse kogemust veel polnud, olin küll veidi ettevaatlikum. Kui ise kõigutama ei hakka, on väga hea.
2017. aastal valmis teil Eesti toidu propageerimiseks kunstiteos Piimalehm?
See oli järjekordne suurepärane koostööprojekt Lauri Tammega, kes koordineeris tellimust ja suhtles piimaliiduga. Tema poolt oli kõik lehma kujuga seonduv. Mina värvisin peale mustri. Eesti piimaliit kasutas lehma reklaamis mitmel aastal. Kampaaniasse kuulus ka loosung #piimonsuperhea. Minul avanes võimalus lehma korduvalt värvida. Mis on lehmast praeguseks saanud, pole mulle teada.
Meenub üks vahva lugu. Piimaliit kuulutas konkursi, kus lapsed said teha kavandeid, milline muster lehmale teha. Hiljem selgus, et välja valitud kavandi oli teinud laps, kelle ema on mu praegune töökaaslane Põltsamaa vallavalitsuses. Konkursi ajal me üksteist ei tundnud. Elu teeb huvitavaid ringe. Kokkuvõttes oli selle lehmaga tegelemine maru ettevõtmine.
Millise elamuse jättis sinimustvalge lipu 135. aastapäeva tähistamine koos rahvamassidest moodustunud lipuvärvides kolonniga?
See oli suurepärane ettevõtmine, kus mina olin üksnes osa suurepärasest meeskonnast. Ürituse korraldasid Põltsamaa kultuurikeskus, Põltsamaa muuseum, Põltsamaa ühisgümnaasium, Põltsamaa muusikakool, Põltsamaa vallavalitsus, kaitseliit, abipolitseinikud, politsei ning teisedki asutused ja ühendused, samuti vabatahtlikud. Jõudu juurde andsid kultuurkapital, riigikantselei ja Eesti lipu selts. Suur rõõm oli tähistada lipu juubelit koos Otepääga – paigaga, kus esimene sinimustvalge õnnistati. Osales ka Eesti üliõpilasete selts. Kohale tulnud inimesed andsid endast parima, osalejad ja korraldajad olid superhead. Tundsin suurt rõõmu, et sain pidulikule päevale kaasa aidata.
Kuidas Põltsamaa aura lahti mõtestate?
Põltsamaal ja selle ümbruses on traditsioonid hästi hoitud ning kultuurivaldkonnas töötavad inimesed on oma töös tõelised asjatundjad. Nendega on puhas rõõm koostööd teha. Põltsamaa vallas on tugevad rahva- ja kultuurimajad ning vabaühendused.
Kas tegevus vabakutselise kunstnikuna ja kultuuriametniku töö täiendavad teineteist?
Ikka. Mida rohkem on kogemusi, seda paremini oskad teise pilguga vaadata.
Kuivõrd kavatsete mõnda kunstiprojekti soovitada uuele Põltsamaa vallavanemale Andres Väänale?
Arutame ikka mitmesugustel teemadel, mis esile kerkivad. Kultuuriteemadel rääkisime nii eelmise vallavanema Margus Möldriga kui ka teeme seda Andres Väänaga, kes on väga huvitatud valla kultuurielus toimuvast.
Mida meenutaksite noorsootööst endises Jõgeva vallas?
Eredalt on meeles noortelaagrid. Koos noortega tegime grafitilaagris näiteks seinamaalinguid. Häid asju on nii palju, et raske on isegi öelda, mis on kõige erilisem. Alati on hea näha, kui pühendunult tegutsetakse.
Kui erinevad on Põltsamaa ja Jõgeva töökeskkonnana?
Loomulikult on Põltsamaa ja Jõgeva erinevad, kuid mõlemas piirkonnas leidub päris palju ka sarnast, vähemalt minu pilgu läbi. Põltsamaal loob meeleolu looduskeskkond ja linna keskelt läbi voolav jõgi. Jõgeval annab rohkem tooni raudtee ja see, et linn on noorem. Mõlemal linnal on oma nägu, väärikas tegu ja toredad tegijad.
Milliseid ameteid olete veel pidanud?
Olen olnud koolis õpetaja ja pikapäevarühma õpetaja. Tartus asuvas kohvikus Säde olin barista. See oli väga meeldiv kogemus. Praegune Säde kohvik asub Rüütli tänaval paiknevas keldris, kus on Tartu vaimu parim essents. Paljud tudengid ja õppejõud käivad seal õppimas ja kokku saamas. Jõgevamaa gümnaasiumis olen töötanud raamatukogus, juhendanud Jõgeva piirkonnas mitmesuguseid ringe. Igav pole olnud.
Kas kunsti ja kunstnikke võiks senisest rohkem olla. Lähiminevikus oli kunstnik peaaegu iga suurema ettevõtte kollektiivis?
See on väga hea küsimus. Samas paneb see mõtlema, sest kunstile saab väga erinevalt läheneda. Vastus on jah, võiks olla rohkem. Võib aga ka üldistada – niikaua, kui sünnib inimesi, peaks olema kõike rohkem, mis ühiskonnas väätust loob. Uus looming on alati teretulnud.
Kus teie kunst sünnib, kas ateljees?
Praegu ennekõike kodusel köögilaual. Unistus oma ateljeest on muidugi olemas.
ÜLLE OTTOKAR
Sündinud 21. märtsil 1985 Tartus
Haridus:
2016–2018 Luua metsanduskool, matkajuhi eriala
2004–2008 Tartu kõrgem kunstikool, skulptuuri eriala
1994–2004 Tartu Miina Härma gümnaasium
Töö:
Põltsamaa vallavalitsus, kultuuritöö spetsialist
Jõgevamaa gümnaasium, kooli raamatukogu töötaja
Kunstiringi juhendaja Laiuse, Palamuse ja Kuremaa noortekeskuses
Puurmani mõisakool, pikapäevarühma õpetaja
OÜ Lokaal Säde, barista
Jõgeva linnavalitsus, noorsootöö peaspetsialist, noortekeskuse juhataja
Loominguline tegevus:
Tänavakunstifestivali Rural Urban Art raames seinamaaling „Vanaema puu otsas“ Jõgeva linnas.
SA Põltsamaa Tervis loodusteemalised seinamaalingud
JAAN LUKAS
