Tänavusel Avatud Külaväravate päeval said mitmedki Jõgevamaa paigad rikkamaks kunstnik Ave Nahkuri maalingute võrra. Tänase Eesti üks tuntumaid naiviste veetis esimesed lapsepõlveaastad Põltsamaal.
Avatud Külaväravate päevadeks said Teie kunstiteostega kaunistatud Adavere, Kamari, Sadala ja Saduküla. Millised emotsioonid selles loovtöös tekkisid?
Adavere tunnelisse maalisin loomapilte. Seal oligi ehk töö kõige põnevam. Läksin kohapeale, kuid ei teadnud, mis tunnelis ees ootab. Tunneli seintele oli roppusi kirjutatud. Leidsin aga olukorrale lahenduse. Nii tegin sõnast „loll“ „lill“. Ühest teisest sõnast sai jälle konn, sest n-tähed olid juba olemas. See protsess toimus naljaga pooleks. Minu meelest oli see äge töö. Adaveres oli üldse minu esimene kunstitöö tunnelis. Tubliks abimeheks oli mulle poeg Rudolf.
Kamarisse maalisin eided. Seal on ju tegus haridusselts, mille eestvedajateks tublid naised, kes projekte kirjutavad.
Sadalasse meisterdas mu kaasa Imre pingi, kuhu mina maalisin pildid. Sadalas polnud ma enne käinud. Olen aga sedavõrd professionaal, et panen juba puusalt, alati pole vaja enne maalimist kohale minna. Mul on juba peas kujutlus, milline võiks üks vana Eesti küla olla, millised mutid seal võivad kõndida, millised loomad seal jooksevad. Sellise mõttemaailma olen raudselt lapsepõlvest kaasa saanud. Kui Sadalasse pinki viimas käisin, siis see paik meeldis mulle väga.
Sadukülasse tegin poe külge hästi suure maali.
Kui atraktiivne töökeskkond kunstnikule Jõgevamaa on?
Minu jaoks on kogu Eestimaa atraktiivne. Ükskõik, kus ma midagi teen, on mul tunne, et tahan seda paika paremaks muuta. Ma käin kohti tuunimas, tuunin neid justkui paremaks. Sageli tundub, et Eestimaa külad on kuidagi hallid. Vahel tahaksin, et oleks rohkem värvi ja krutskit ja Eit muudkui tembutaks.
Kust tuli üldse idee kujutada kunstis eitesid?
Eit on kindlasti hästi aktiivne, olen selline ka ise. Mõnes mõttes on eit ka veidi räme. Vanus ei tee naisest eite, mõnes väikeses tüdrukus on juba eit. Eitede vastandiks võib lugeda tibisid, keda võib maalgi kohata. Kui tibidel on küüned lakitud, siis eitedel on kogu aeg muld küünte all. Eideks olemine on elustiil, millega kaasneb möllamine, rajamine, ehitamine. Kindlasti on eided otsekohesed. Nad ei keeruta, ütlevad välja, mis mõtlevad. Eided võivad ka ropusti öelda, kuid sedagi on vahel vaja. Mõned inimesed ei saa muidu aru, kui neile kõvasti ei kärata. Minu meelest on Eestisse eitesid väga vaja.
Milline on Teie kunstiline suhe taatidega?
Ma olen teinud ka meie küla taatisid. Seal on mulgi kuues meie küla taadid. Ka taadid on tõsised tegijad. Sõnapaari „meie küla“ hakkasin oma maalidele kirjutama põhjusel, et elasin Saaremaal tõsist külaelu. Minu Saaremaa talu ostis kunagi ära näitleja Mihkel Smeljanski. Nüüd on see talu müügis.
Mis on meeles Te lapsepõlvelinnast Põltsamaalt?
Lapsepõlv on ikka tore. Elasime Tamme tänaval, staadioni vastas. Igas Põltsamaa majas olid lapsed. Mängisime jalgpalli ja teisi sportmänge. Koolis käisin ka kunstiringis ja sain kätte hästi kõva kunstilaksu. Põltsamaa aastatel loodud pildid olid ka näitustel. Neljandas või viiendas klassis käisin kunstiolümpiaadil, kus saavutasin teise koha. Õppisin Põltsamaa keskkoolis kuus klassi. Seejärel kolis meie pere Tallinna.
Millised on muljed tänasest Põltsamaast?
Mulle meeldib eriti jõeäärne kant. Käisime seal ikka kohvikus, kus väga maitsvad toidud. Hästi kihvt on ka punastest tellistest vana Paala pood.
Tütarlapsena olite punkar. Kas nõukogude korra ajal tõi see pahandusi kaela?
Kord pidutsesime Viru hotellis. Meid viidi koos punkar Villu Tammega KGB-sse. Siis vaadati, et joobnud noored ja lasti tulema.
Lõpetasite Tallinna 46. keskkooli, kus õppisite kunstiklassis. Eesti riiklikku kunstiinstituuti Te aga sisse ei saanud?
Konkurss oli kohutav – kümme inimest ühele üliõpilaskohale. Pealegi soovisin õppima asuda keraamikat, see pole aga minu ala. Võimalik, et tegin valiku teiste mõjul. Proovisin ERKI-sse sisse saada paar korda. Ma pole aga kunagi kahetsenud, et selles kõrgkoolis õppida pole saanud.
Mul oli oma stiil juba välja kujunenud. Nii poleks ka instituudis midagi juurde õppinud.
Kõige olulisemad on oskused, mitte diplom. Ega muusik ei pea ka tingimata olema lõpetanud konservatooriumit või muusikaakadeemiat, kui tal on olemas hea muusikataju.
Noorena läksin Tallinnas Arsi kunstikombinaati tööle, seal hakkasin tasse maalima.
On Teil endal õpilasi olnud?
Ma olen korraldanud väga palju workshoppe. Koroonakriis vähendab osalejate arvu. Üldiselt on aga huvi väga suur olnud.
Millal oli kunstis Teie läbimurre?
See võis olla 2000. aastate alguses. Tuntust olen kogunud sellega, et teen Reformierakonnale kalendreid. Mitmed inimesed peavadki mind kalendrikunstnikuks. Mitu aastat tegin ka ajakirja 60+ esikaant. Ühel hetkel hakkas ajakiri esiküljel reklaami avaldama, et väljaandmiseks vajalikku raha saada.
Kõige rohkem meeldib mulle aga ikka külade kaunistamine. Ma teeksin hea meelega midagi kõikidele Eestimaa küladele. Peaksingi oma ametinimetuseks võtma külakujundaja.
Kuidas sai Teie kodulinnaks Viljandi?
Elasime vahepeal perega Kanaari saartel La Gomeral. Hakkasime seal aga igavust tundma. Mõtlesime siis, millisesse Eestimaa paika elama asuda. Valikut Viljandi kasuks mõjutas suuresti asjaolu, et siin elas naivistist kunstnik Paul Kondas (1900–1985) ja nüüd tegutseb Kondase keskus.
Oma mõju on ka folgil, kultuuriakadeemial. Viljandis elab palju toredaid ja huvitavaid inimesi. Umbes kilomeetri kaugusel minu kodust elab muusik Hedvig Hanson.
Kui populaarne on kunstistiilina naivism? Kas naivistist kunstnikul on raske või kerge läbi lüüa?
Olen selle valdkonnaga nii kaua tegelenud, kuid ise ei oska öelda. Ma arvan, et naivism on äge asi, mis inimestele meeldib. Olen ainsa eestlasena osalenud Soomes Tampere lähedal Ittalas toimunud suurel naivistide kunstinäitusel. Seal oli rahvast koos üle Euroopa.
Kas sürrealism või kubism pole Teid paelunud?
Ei, sellised kunstivoolud ei huvita mind üldse. Vahepeal olen aga teinud India-stiilis pilte, näiteks India vanamees kanaga. Selliseid pilte sooviksin veel teha. Muutun nagu ka ise India vanameheks ja hakkan tegema. Protsess on endale väga huvitav.
Kuidas mõjutas Teie loovtööd elu La Gomera saarel?
Elasime seal neli talve. Kas kaugel maal elamine midagi kunstile juurde andis, ei tea. Kindlasti mulle endale. Võib-olla tänu sellele, et nii kaugelt Eesti asja vaatasin, olengi siin Viljandis praegu.
Kas maja La Gomeral on alles?
Jah. Seda hooldab naabritädi, kes on hispaanlanna. Tänu temale oskame ka hispaania keelt.
Ühes intervjuus olete öelnud, et hakkate Aafrika vanamehi maalima?
Ma olen neid teinudki ja kujutanud neid mõneti koera ja inimese vahepealsete olenditena. Ka Kanaari saarte nimi tuleb sõnast koer (canis). Kõige rohkem meeldiks mulle talvel elada Aafrikas, kuid seal ei tea, milline diktaator võimule tuleb ja mis siis saab su kinnisvarast.
Praegu ajame juttu Teie ateljees?
See on nii ateljee kui ka galerii. Suuremõõtmelisi maale teen ikka õues.
Milliste värvidega maalite?
Maalin akrüülidega, värvid on vee baasil. Enamik kunstnikke teeb õlidega, mina ei kasuta õlisid üldse. Õlimaalid kuivavad väga kaua, pealegi on nendel ebameeldiv tärpentinilõhn.
Millised loometööd on praegu pooleli?
Praegu tuunime Viljandis Koidu täikat, ühte hästi suurt kasutatud rõivaste poodi. Tegemisel on ka mõned eratellimused. Liia Lust arvas, et Jõgevale võiks veelgi teha minu maalidega pinke.
Kas kunstnikul peab olema piisavalt huumorimeelt?
Võiks olla kindlasti. Sinu kunst peaks olema ikka selline, mis teeb inimestel tuju heaks. Mitmed kunstnikud maalivad õudseid asju, mis sisaldavad ängi. Mina ennast nii väljendada ei tahaks.
Vahel on paha tuju ja siis maalin ise oma tuju heaks. Kindlasti on maalimine teraapia. Kui teed lõbusa maali, tunned end hästi.
Mida pakute koduõue kohvikus?
Suvel oli kohvik iga päev avatud. Septembris jäi kliente vähemaks. Põhiliselt pakkusime majakooki, mulgipudrust valmistud kotlette kahe leiva vahel. Tuleval suvel avame kohviku jälle ja pakume ikka taimetoitu.
Mida teha, et meie ümber rohkem kunsti oleks?
Eestis võiks tõesti rohkem kunsti olla. Näiteks Hispaanias ja Itaalias, näeb kunsti märksa rohkem. Meil mõeldakse sageli toonis, mida teised arvavad.
Kunsti saab ju igaüks ise luua. Mööblit, seinu ja muidki esemeid saab üle värvida, kaunimaks teha. Kindlasti tasuks lapsi motiveerida rohkem kunstiga tegelema. Värvid ette, pintsel kätte, las teevad.
Ave Nahkuri abikaasa
Imre Toltsberg:
Olen puidukunstnik, õppinud seda ala ka kutsekeskoolis. Olen Avega koos elanud kakskümmend aastat ja kohe hakkasime ka koostööd tegema. Olen teinud laudu ja pinke, millele tema on maalinud, samuti raame. Veidi arutame läbi, kuidas ja mida luua.
Kindlasti saan Ave Nahkuri kunstist energiat. Olen ka ise maalinud ja veel enne, kui Avet tundsin. Enne Avega tutvumist ma naivismist midagi ei teadnud. Ennekõike meeldib mulle tarbekunst, näiteks maalitud kellad.
Sadalasse meisterdatud pargipink oli minu jaoks esimene sellelaadne töö. Loodame, et neid veel tellitakse.
JAAN LUKAS
