Viimatisel klassikokkutulekul omandas müüt lõputuna kestvast noorusest tõelisuse mõõtmed. Suurte laste emad, mõned vanaemadki, nägid ilma põsepuna palgele panemata ja roosilist rätti õlale viskamatagi tütarlapselikult pilkupüüdvad välja. Polnud need klassivennadki kehvemast puust. Mõnel küll juba kiilaspea, hallikirjud vuntsisorakad ja eenduv õllekõht, ent silmad vanade aegade vallatusi ja suu kahemõttelisi komplimente täis.
Eks vist olegi nii, et kui peaaegu kõik väärtused kipuvad aastate udus ja mälestuste tolmus kunagist klantspinda kaotama, säilitab koolisõprus igihaljuse ka moodide ja tõekspidamiste lõputus muutumises. Inimesed, kelle näolapid vaatavad fotoalbumitest vastu nagu ammuste muinasjututegelaste võrdkujud, saabuvad kohtumispaika küll kortsukiskuvas ümbrises, ent niisama südamelähedastena nagu neid minevikust mäletame.
Koolisõprus säilitab igihaljuseSiis mõtleb meist igaüks ? põrgusse see väljapeetus ja väärikus! Põrgusse need päevast päeva kreemidega poputatavad kanavarbad, närtsiv dekoltee ja graatsiat pärssiv puusaliiges! Põrgusse paljad pealaed ja karvased jalad! Põrgusse ka pass või ID-kaart, va keelekandja ja aastanumbrite väljalobiseja! Tähtis on vaid see, et koos on koolisõbrad, kõigil hing nõtke ja süda kui sepaääs.
Kaisutabki siis klassiõde kunagist kõhna, nüüd soliidselt vatsakat tagapingipoissi. Annab matsuga musigi, palava ja otse suule, soovimata viivukski, et kombelisust seiravad jumalannad pea kõrvale pööraksid.
Töristab pilguke aega pinginaabri õla najal nutta, hoides tönni trimmilt kaks neljandikku taktimõõdus ja pühkides silmi mentoolilõhnalisse pabertaskurätti. Mälestus pinginaabri kunagisest helevalgest tärgeldatud ninarätist, millel omaheegeldatud pitsike ääri kaunistas, sõidutab itku lootusetult rütmist välja.
Suuremad emotsioonid seljataga, jõutakse küpses augustis üheskoos järeldusele, et noorusaja vaimustusest, unistustest ja tõeks arvatud müütidest on lõplikult jõutud ilustamata maailma ? kõhkluste, hirmude ja pettumusteni. Ka rõõmude, harjumise ja leppimiseni. Õnnenigi, millel mitu erinevat nägu ja kimbuke üllatusi tagataskus. Igaühel on hingetoeks valdkond, milles ta suudab edukalt kaasa rääkida, ja keegi, kellele kindel olla. Tunnistada tuleb sedagi tõdemust, et elus puuduvad sageli lihtsad ja ühesed vastused. Ikka tuleb ilmsiks asju, milles puudub kogemus, ning tundeid, mida kogetakse esmakordselt.
Nooruslik säde jääbKui aastatetagused klassikaaslased seisavad lahkumishetkel varahommikus, mis täis läbipaistmatut valgust, koidutuule vaikseid hingetõmbeid ja üksteise silmist õhkuvat hüvastijätunukrust, tuleb äratundmine, nagu oleksid nad nüüdsama, ühekorraga ja uuesti suureks saanud. Jõudnud sinna, kuhu kord juba jõutud ja leidnud selle, mis ammuilma olemas.
Tasapisi võtavad taas kohad sisse väljapeetus ja väärikus, eakohasus ja kombelisus, ent noorusliku sädet silmis ei suuda surnuks puhuda ärganud iilidki. Vastupidi, see säde võtab hoopis korraliku laagrilõkke mõõtmed.
Urve Tinnuri
