Päevakangelaseks olid õled, mitte segi ajada õli, õlle või õlgadega! Osalejaid oli sellel aastal 26. Rohkem ühte saali toimetama ei mahukski. “See ala on üllatavalt populaarne nii Eestis kui ka välismaal,” ütles üks juhendajatest Sirje Hansing. “On olnud aastaid, kus on 40 tahtjat, kuid me ei saanud nii palju võtta,” lisas ta.
Mehi õlekunst ilmselt ei köida. Ka seekord olid kõik osavnäpud naised. “Kasetohulaagris on mehi siiski käinud. Ju tundub materjal mehelikum,” ütles Hansing. Vanusevahemik oli üllatavalt suur – saalis toimetasid naisterahvad kahekümnendatest peaaegu kolmveerand sajandini.
Aastate lõikes on välja kujunenud, et põhilisteks osalejateks on õpetajad, eriti käsitööõpetajad. Osalejaid oli paljudest Eestimaa paikadest, kõneldi nii eesti kui ka vene keeles.
10 aastat ja suur mure
Seekord oli tegemist esimese suure juubeliga. Kahjuks on laagri edasine saatus suhteliselt ebakindel. Tegijatel on küll olemas know-how, kuid puudub aeg ja raha. Järgmisel aastal laagrit ei toimu. Sirje Hansing loodab, et paari aasta pärast saab nende ettevõtmine uuesti elu sisse. Selleks on vaja saada tunnustust ja toetust ka väljastpoolt.
Heinad, õled ?
Erinevalt eelmistest aastatest õppelaagris ühte läbivat teemat polnud. “Kuna see on võib-olla viimane aasta, võivad kõik teha, mida ise tahavad. Mingit kohustust pole, igaüks vaatab ja valib ise,” rääkis Hansing.
Siiski kujunes lemmikuks lillede meisterdamine. Oskajamad näitasid üles suurt vilumust, punudest õlgedest õhkõrnu pitse ning keerulisi mustreid.
Inimesed on harjunud sellega, et õled saab visata põrandale, köita sokuks, ingliks või tähekeseks või ajada nöörile ja riputada jõulude ajal lühtrina lakke. Tegelikult on õled piisavalt paindlikud ja võimalusterikkad. “Seitse aastat olen tegelenud selle alaga. Alguses olin õpilane,” ütles Sirje Hansing ja rõhutas, et tegemist on üllatavalt laia valdkonnaga.
Selleks, et õletööst õiget ettekujutust saada, tuleks külastada Laiuse õlemuuseumi. Selle rajajaks, algatajaks ja emaks on Aime Lang. Muuseumis on üleval 127 tema tööd. Sellel aastal oli ta üritusel külalise ja huvilisena.
Meistrid sünnivad mitte ainult spordis
Üks osalejatest Vaike Kukk on läinud oma hobi ja harrastusega natuke kaugemale. Järgmise taseme saavutamine on talle muutunud hingeasjaks. Selles õlelaagris tehtud tööde paremiku kavatseb ta komisjonile näha viia ja kui hästi läheb, saab temast tunnustatud õlekunstimeister. Selleks on tal vaja tasemel töid, kahte soovitajat ja oskust/tehnikat, mida ta saab teistele õpetada. Lisaks tuleb sooritada eksam.
“Varem sai seda teha vaid Tallinnas, nüüd peaks saama ka Tartus. Eks ma vahemaa järgi otsustan,” ütles Vaike Kukk. Elu jooksul on Kukk tegelenud paljude aladega. “Võtan seda, mida vaja. Näiteks punusin pajuvitstest korve, siis vahetasin vitsad pallinööri vastu. Seejärel tulid nahkehistööd ja õled,” ütles ta. Õlgedega on naine tegelenud 2000. aastast. Tähtsamaid töid on tal paarikümne ringis, neist 1-2 sellised, mida teised ei oska. Vaike Kukk nimetab ennast ise pensionäriks.
Mitmekülgne laager
Laagris valmisid tööd mitmes erinevas tehnikas. Laudadel lebasid töönäidised ja -kirjeldused. Eeskuju ja kirjelduse abil sai igaüks nokitseda just talle meelepärase kallal. Iga osaleja sai ka nimelise diplomi. Tunnistusel oli kirjas, et omandatud 24 tunni ulatuses õlgehistöö aluseid, teoreetilisi ja praktilisi oskusi.
Suureks kasvanud käsitöökoda
Laiuse käsitöökoda “Kuldne õlg” alustas tegevust 1994. Aastal ja sai alguse Laiuse põhikooli õpilaste huviringist. Aime Langi töödest arenes välja väike õletuba Laiuse kultuurimajas. Väikesest sai kümne tegevusaasta jooksul suur, praegune, mis asub vanas koolimajas.
BERIT-BÄRBEL REBANE
