Kümme kuud lennujaamas

Janek Varblast teatakse Jõgeval nii Löweni Pubi baarmani kui ka Jõgeva Linna Teatri näitleja ja lavastajana. Möödunud suvel kadus mees äkki kui vits vette. Hiljem selgus, et Inglismaale ? Londoni-lähedase Gatwicki lennujaama külastajaid toitlustama.

Kuigi sealne töö ja olme temas teab kui suurt vaimustust ei tekitanud, jäi Janek plaanitsetud kolme kuu asemel Inglismaale ligemale kümneks kuuks: kui korra mindud, paberid korda aetud ja end sisse seatud, ei tasu ju kohe tagasi tormata.

“Tegelikult kavatsesin hoopis USAsse minna, aga sellest ei tulnud paraku midagi välja,” ütles Janek. “Viskasin seepeale välismaale tööle mineku mõtte üldse peast, aga siis pakkus sama agentuur, kelle kaudu Ameerikasse minna üritasin, mulle tööotsa Inglismaal ja ma võtsin selle vastu.”

Töökoha saamisel vahendajaks olnud agentuuri nime Janek mainima ei soostunud, sest ta ei tahtnud neile ei reklaami ega ka antireklaami teha.

“Tegelikkus ei vastanud päriselt sellele ettekujutusele, mis mul agentuuri esindajatega kõneldes tekkinud oli,” ütles Janek. “Mina olin näiteks aru saanud, et korteriga kindlustab meid agentuur, aga kui viiekesi Inglismaale jõudsime, siis selgus, et agentuuri poolt volitatud inimene, kes meid seal vastu võttis, majutas ja toitis meid ainult esimesed kümme päeva. Edasi pidime juba ise hakkama saama.”

Elamispinna pakkumise kuulutusi leidus muidugi väikeste poekeste akendel ja mujal küllaga. Mida aga eestlastel vähe oli, oli raha, sest tööle said nad alles paar nädalat pärast Inglismaale saabumist ning esimese palga kättesaamiseni läks siis ju veel hulk aega, korteripakkujad nõudsid aga kõik ettemaksu. Teatud väljaminekuid nõudis ka tööloa taotlemine. Nii et raha pidanuks tegelikult tunduvalt rohkem kaasas olema kui heauskne Janek kaasa oli mõistnud võtta.

Lõpuks probleemid siiski lahenesid ? nii tööloa kui elamispinnaga. Toa leidis Janek lehekuulutuse kaudu ühele noorele pakistanlasele kuuluvasse majja, kus elas teisigi võõrtöölisi, ent kus tänu peremehe nõudlikkusele valitses puhtus ja kord. Janekil vedas: mõned tema saatusekaaslased pidid esialgu lennujaamas ööbima.

Portugali “maffia”

Kuna lennujaamades kehtivad kõrgendatud turvanõuded, uuritakse iga sinna tööle võetava inimese tausta üsna põhjalikult.

“Illegaalina on lennujaamas töö saamine välistatud,” kinnitas Janek.

Legaalseid võõrtöölisi oli Gatwicki kiirtoidurestoranis see-eest kaugelt rohkem, kui Janek arvata oleks osanud. Eriti palju oli portugallasi ja poolakaid.

“Portugallastel on tugevad peresidemed: kui pereisa kuskil tööd saab, siis kutsub ta peagi sinna ka oma abikaasa, lapsed, vennad-õed, ema-isa, ämma-äia jne,” ütles Janek. “Meie firmas oli küll täielik Portugali “maffia”. Inglastega puutusin kokku ainult neid teenindades või siis linna peal käies.”

Suhtlemine töökaaslastega polnud alati lihtne. Osa portugallasi ei rääkinud inglise keelt üldse, osa rääkis seda tugeva aktsendiga ning nende kultuurgi on Janeki sõnul pisut teistsugune. Poolakatest sai mõnega vene keeles suhelda, paljude puhul sai loota aga üksnes kehakeelele.

Ülemustega ? ka need polnud kohalikud ? Janekil enda sõnul aga probleeme ei tekkinud.

“Kui ise inimene oled, siis saad igasuguste ülemustega hakkama,” arvas Janek. “Näiteks siis, kui tahtsin vahepeal koduseid vaatama tulla, sain nädalase puhkuse ilma suurema kauplemiseta.”

Gatwicki lennujaama kiirtoidurestorani suurusest saab ligikaudse ettekujutuse, kui mainida, et ainuüksi kokki oli seal ametis paarsada. Tüüpilise kiirtoidu nagu hamburgeri ja pitsa kõrval pakuti seal ka eritellimisel valmistatavaid liharoogi.

“Suvisel ajal oli restoran avatud kella neljast hommikul kuni kella kümneni õhtul ja enam-vähem kogu selle aja oli see külastajatest tulvil,” ütles Janek.

Küsimusele, kas sealsed kliendid erinesid väga palju neist, keda ta siin teenindas, vastas Janek, et mitte väga palju.

“Mida aeg edasi, seda vähem suutsin üldisest massist üksikuid nägusid eristada,” ütles Janek. “Lõpuks tundus, nagu käiksid iga päev restoranist läbi ühed ja needsamad ameeriklastest emad-isad oma kahe lapsega, vanapaarid, üksildased ärireisijad jne.”

Minutipealt tööpostile

Välismaale tööle pürgijad näevad Janeki sõnul vaimusilmas eelkõige suuri palganumbreid, aga ei oska tavaliselt mõelda sellele, et suure raha saamiseks tuleb sageli, piltlikult öeldes, orjatööd rabada.

“Meil jälgiti küll väga rangelt, et sa minutipealt tööpostil oleksid ja niisama vahtida polnud seal ka hetkegi aega,” ütles Janek.

Lõunagi kestis vaid pool tundi. Restoranis töötamise pluss oli see, et süüa sai tasuta. See-eest arvati lõunapausi aeg tasustatavast tööajast maha.

Kui turismihooaeg otsa lõppes ja sööjate arv restoranis kahanes, tõmmati Janekil ja tema kolleegidel kohe ka töötunde vähemaks. Et sissetulekus mitte kaotada, otsis Janek põhitööle lisaks juhuotsi.

“Juhutööd on Inglismaal võimalik leida vastavate kontorite kaudu,” ütles Janek. “Valentinipäeva eel pakuti näiteks lillepakkija tööd, aga sattusin juhuotsi tehes ka kanafarmi, kondiitrivabrikusse, pesupulbritsehhi jne. Erinevalt paljudest noortest mina lihtsat füüsilist tööd ei põlga. Usun, et kes oma käte-jalgadega midagi mõistlikku peale ei oska hakata, sel jääb aju ka heade mõtete jahvatamisega jänni.”

Muuseas, ka juhutööd vahendava kontori ehk nn tööbörsi uksest pole illegaalil sisse astuda mõtet: kuna neid asutusi kontrollitakse üsna rangelt, aktsepteerivad nemadki vaid tööloaga isikuid.

Päriseks võõrsile jäämise plaani polnud Janekil ei Inglismaale minnes ega tekkinud seda tal ka seal olles. Kuigi mõned teatriskäigud, mis Janek endale lubada raatsis, läksid asja ette, polnud üldiselt vaba ajaga siiski suurt midagi teha. Ning ülearu koduselt ei tundnud ta end ei oma väikeses toakeses ega ka lähiümbruses ringi kolades. Londoni kesklinn, kus kindlasti põnevam oleks olnud, jäi aga oma 50 km kaugusele.

“Sealsed olud mõjusid mulle ikka natuke ahistavatena,” ütles Janek.

Nii et Inglismaale tagasi minna ta vähemasti praegu ei kavatse. Kuigi nüüd oleks tal seda teha tunduvalt lihtsam: mitte ainult sellepärast, et keel selgem ja olud tuttavad, vaid ka sellepärast, et taotletud tööluba ja sotsiaalkindlustusnumber kehtivad elu lõpuni.

Oma kogemuse põhjal Janek välismaist tööotsa agentuuride kaudu otsida ei soovita.

“Nii tööd kui ka elamispinda on minu arust mõistlikum interneti teel otsida: saab odavamalt ja pettumusi on ka vähem,” ütles Janek. “Isegi tööloa taotlemisega seotud toimingud oleks, nagu selgus, enne interneti teel ära teha saanud.”

Kümnekuist võõrsil töötamist Janek siiski ei kahetse: päris nii, nagu kavatsed, ei lähe ju ükski asi, aga kasuliku kogemuse annab iga töö ja iga reis.

“Eks näe, mida kodumail edasi tegema hakkan,” ütles Janek. “Teatrit teen igatahes kindlasti, aga leivatöö kohta ei oska veel midagi öelda.”

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus