Igal tegevusel on eesmärk. Öeldu kehtib ka riigieelarve kujundamise kohta. Riikliku fiskaalpoliitika eesmärgiks on ühiskonna stabiilse arengu tagamine. Riigitulude ühekordsest kasvatamisest, pealegi kui see toimub tulevaste laekumiste arvel, tuleks hoiduda.
Paljud poliitikud vist ei mõista, et riigitulu iga hinna eest kasvatamine annab vastupidise tulemuse – reaaltulu hoopiski väheneb. Maksulaekumiste suurendamine on küll hõlbus tee tulusid suurendada, kuid see ei ole ju eesmärk.
Kasvu tagab hästitoimiv ettevõtlus
Riigieelarve ühtlase ja järjepideva kasvu tagab hästitoimiv ettevõtlus. Soodne majanduskeskkond on hästitoimiva ettevõtluse eelduseks. Madal inflatsioon, mille tulemusena toodete ja teenuste hinnad suudavad püsida stabiilsetena, on majanduskeskkonda soosiv. Kõrge inflatsioon see-eest vähendab konkurentsivõimet, mis väljendub ettevõtlustulu ja finantsvõimekuse languses. Majanduse restruktureerimiseks olulised investeeringud jäävad sellistes tingimustes ootama paremaid aegu. Tulusus (reaaltulu) ja müügikäibed jätkavad langemist.
Uute maksude kehtestamist või maksumäärade tõstmist võiks võrrelda lõkke kustutamisega süütevedelikuga – inflatsioonimäär jääb endiselt kõrgeks, ettevõtlus kiratsema.
Riigieelarve tulude kasvatamise asemel tuleks pühenduda riigikulude vähendamisele. Inflatsioon tuleb saada kontrolli alla, küll siis hakkavad reaaltulud kasvama. Targem on üks aasta pingutada kui vireleda kitsikuses aastaid. Inflatsiooni selgroog murdub, kui austada riigieelarve koostamisel soovide kõrval ka võimalusi.
Rahandusministeeriumi kodulehel olevas riigieelarves ületavad planeeritavad (selle aasta) riigikulud tulusid 5,6 protsenti. Korrigeeritud planeeritud tuludest (90,144,272) on 7 kuuga laekunud 55,76 protsenti.
Kui prognoosida samasugust laekumist ka järgnevateks perioodideks, siis jääks tulude pool aasta lõpuks ca 4 miljardiga miinusesse.
On teada, et omafinantseerimise vähenemisega kahaneb eelarves toetuste osa. Sisetarbimise mõjul ei saa välistada tootemaksude (eelkõige käibemaks) laekumise langust. Sotsmaksu ja tulumaksu laekumised ei jäta mõjutamata tulevaste perioodide riigitulusid. Kogutud reservid tuleks säilitada just viimaste kompenseerimise tarvis.
Haldussuutlikkus ei tohi väheneda
Riigieelarve kulude pool vajab olulist vähendamist. Selleks on aga õnneks piisavalt võimalusi, nii et riigi haldussuutlikkuse pärast ei tasuks kellelgi muretseda.
2007. aastal tegi riik kulutusi 81 995714 krooni Praegune korrigeeritud riigieelarve tulude pool on isegi sellest 10 protsenti suurem.
Eelmine aasta oli aga riigisektorile tõeline laristamise aasta. Laristamine jätkub tänini. Riigieelarve kulusid saab vähendada. Mina soovitaksin kaaluda paljude sihtasutuste otstarbekust, erakondade rahastamise lõpetamist ja bürokraatia toidulaua kesistamist.
Arusaamatuks jäävad mulle EV siseministri väljaütlemised. Nendest järeldub, et Jüri Pihl eelistab ametkonna huvisid üldsuse omadele. Tundub, et siseministri soov on tagada oma haldusala edasine ebaefektiivne toimimine avaliku arvamusega manipuleerimise teel. Minu arvates on valitsusliikme selline käitumine vastutustundetu, seda pealegi olukorras, kus riigi kulud ületavad juba mõnda aega olemasolevaid võimalusi.
Selle asemel, et pühenduda vastava haldusala efektiivistamisele, tegeleb poliitik konfrontatsiooni loomisega ühiskonnas. 10-protsendiline kulude kokkuhoid ei pea endaga ilmtingimata kaasa tooma ühiskonnale vajalike tööde halvamist. Kokkuhoid tuleb saavutada ressursside parema kasutamisega. Kui siseministril puudub sellealane kompetentsus, siis võiks ta endale mingi muu tegevuse leida.
Ei ole otstarbekas alustada eluohtliku trauma saanud inimesel nohu ravimisega, isegi siis, kui see raskendab tema hingamist. Peatada tuleks kõigepealt verejooks. Nii tuleb tegutseda ka siseministril ja kõigil teistel poliitikutel. Kulud tuleb viia vastavusse tuludega, kusjuures seda tuleb teha nii, et riigi haldussuutlikkus ei väheneks.
EUGEN VEGES
