Asjad seisavad
Meie inimesed on mitmeid ja mitmeid kordi avaldanud nördimust arstiabi halva kättesaadavuse ja kvaliteedi üle. Arstid ja õed on ministritele puust ja punasena selgeks teinud nii probleemid kui ka lahendusteed, kuidas paremini inimestele teenust pakkuda. Oleme Riigikogus sotsiaalministriga arstiabi teemal puid ja maid jaganud. Koalitsioonisaadikuid on tervishoiutöötajate poolt keset nende mitte just kõige konkreetsemat esinemist isegi välja vilistatud. Mitte ei saa aru, kuidas nii elementaarne asi nagu arstiabi areng selle valitsuse töökavadest mööda on läinud. Raha ju on, valitseb lihtsalt poliitiline ükskõiksus.
Õhtuti ja nädalalõppudel ei suudeta tagada vajalikku arstiabi, personali puudus muutub üha tõsisemaks. Õdede, arstide, hooldajate palgavaidlus on seni päevakorral. Täna ei suudeta osutada vajalikku teenust juba enam mitte raha, vaid personali puuduse tõttu ja see süveneb. Kuigi oleme mitu korda selle ettepaneku Riigikogus teinud, ei ole siiani leidnud lahendust sellinegi probleem nagu sõidukulude kompenseerimine esialgu kasvõi vanematele ja vähemkindlustatutele suurematesse keskustesse arsti juurde minekuks. Rääkimata vanematele inimestele ja töövõime kaotanud inimeste tarvis ravimihüvitise korra täiendamisest. Üha enam ja enam ootab otsuseid ka taastus- ja hooldusravi areng ja rahastamine. Enim tuleb tegelda ja ka rahastada terviseedendust riigi ja kohalikul tasandil. Arstiabi vajamine on sageli meie ebatervisliku eluviisi tulemus.
Sotsiaaldemokraatide seisukoht on, et neid inimestele olulisi probleeme tuleb hakata lahendama. Tervishoidu tuleb riigieelarvest nelja aasta jooksul rahastada 3,5 miljardilises mahus. Me ei karda seda ütelda. Sest see ei ole kulu, vaid investeering inimestesse ja toob kuhjaga tulu riigikassasse tagasi. Pea kõik Euroopa riigid on sellest aru saanud.
Piinlik ütelda, aga see seisak, mis nendes küsimustes oli ja on, jätkub selle valitsuse poolt kuni kevadiste valimisteni.
Läbimurre streigi abil
Valitsuse roosat und võib raputada üksnes tervishoiutöötajate streik. Selleks on ka põhjust. Ja muud lahendust on tänases seisus raske ka näha. Vaidlus käib selle üle, kas tervishoiutöötajate miinimumtunnitasu järgmisel aastal üleriigiliselt üldse tõuseb või ei. Samal ajal, kui tervishoiutöötajad ootavad lahendust ja tuge sotsiaalministrilt ja valitsuselt oma järgmise aasta palganõudele, käib sotsiaalminister Jaak Aab koos Edgar Savisaarega 24 000-kroonise keskmise palga kavaga ringi nagu kass poegadega, kes mõtleb, kuhu neid maha panna. Selge on see, et tuntava palgatõusuta hakkab mitte üksnes Kohtla-Järve Venemaalt arste sisse tooma, vaid ka Jõhvi, Rakvere ja teised Eesti linnad. Palgatõusu asemel otsustas aga valitsev koalitsioon õdedepõua leevendamiseks lubada hoopis arstitudengeil õdedena töötada. Pean seda lubamatuks, sest õppiv tudeng ei ole õde ja mittekvaliteetse abi korral kannatab patsient.
Tervis pole prioriteet
Riigikogu otsustas lubada haigekassal kulutada jaotamata kasum arstiabi kättesaadavuse parandamiseks. See aitab natuke kaasa, et näiteks järjekorrad ei kasvaks, võimaldab tõsta hambaravi hüvitise 300 ja hambaproteeside hüvitise 4000 kroonile. Samas ei suuda aga valitsuskoalitsioon leppida kokku isegi selles lihtsas asjas, et kui järgmisest aastast tõuseb meditsiinitehnikale käibemaks ja maksutõus viib tervishoiust üle 100 miljoni tiiruga riigieelarvesse tagasi, siis kuidas riik selle tervishoiule tagasi annab. Oleme sotsiaaldemokraatide poolt teinud mitmeid ettepanekuid, et arstiabi kättesaadavuse parandamiseks rahastamist riigieelarvest suurendada. Vastatud pole. Tervisega seonduv ei ole valitsuse prioriteediks. Selleks on suured lubadused järgmiseks neljaks aastaks ? eeskätt kergeusklikele.
Kadi Pärnits,
Riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees
Sotsiaaldemokraat
