Põltsamaa valda kuuluv Kaliküla algab Tallinnast Tartu suunas sõites ligemale viis kilomeetrit pärast Põltsamaad ja lõpeb paari kilomeetri kaugusel Umbusi oja kallastel. Piirid lähevad kokku ühelt poolt Neanurme, Umbusi ja Kablakülaga, teisalt Lustivere ja Annikverega. Omal ajal teatakse Kaliküla olnud üks kahest Lustivere mõisaomaniku von Vahli karjamõisast, teine asunud Põltsamaa-Jõgeva maantee ääres Kanaveres. Mõisaaegseid müüre võib Kalikülas näha veel praegugi. Tänases külas elab küll valdavalt vanem rahvas, aga on ka keskealisi ja päris noori. Tööle käiakse siit nii Tartusse, Lustiverre, Põltsamaale kui ka Võisikule, kes küll käivad peamiselt kodus magamas. On ka neid, kellel siin suvekodu. Südapäeval võib kodunt leida enamasti neid, kellel tööl või koolis käimise kohustust enam pole. “Eks meie külas ole enam-vähem samad probleemid, mis kusagil Kapa-Kohilas,” leiab külavanem Laili Iva ning lisab siis pärast väikest mõttepauasi: “Tegelikult siin bussijaama ümber elu ikka käib ja midagi head võib rääkida igast inimesest ja perest. Elatakse siin kas siis alaliselt või ajutiselt, aga seda võib öelda küll, et majapidamised hoitakse korras. Eks seegi annab ilmet kogu külale, kui igaüks oma õues midagi ilusamaks teeb ja sellest ise rõõmu tunneb.”
Tooni tahaks kõiki aidata
“Oleme siin küll tähtsa maantee ääres, aga Tartusse ja Põltsamaale ei pääse õieti kuidagi. Kiirbussid ju siin ei peatu. Argipäeviti keskpäeval üks buss läheb, laupäeviti ei liigu seegi. Kes suuteline, sõidab jalgrattaga Põltsamaale või Lustiverre poodi. Lavkat enam ju ka Neanurmes ei käi,” ütleb suure tee ligidal küla ainsa korrusmaja esimesel korrusel elav Antonina Ints, keda pika eesnime järgi ei tea ilmselt keegi. See on vaid ametlike dokumentide jaoks. Tema on ikka Intsi Tooni või tädi Tooni. Mõni kutsub ka heas mõttes Ema Teresaks. Tooni on juba kord selline inimene, kes tahaks kõikidele inimestele rõõmu teha ja neid aidata. Annab või võhivõõrale oma keldrist moosipurgi või koob paari sokke, kui näeb, et teisel sellest parem hakkab.
Tädi Toonil on parasjagu käsil kartulivõtmine, aga külaliste tulles jõuab ta kibekähku kohvilaua katta, võileivad teha ning külmkapist leiab veel omatehtud tortigi, mis igaks juhuks varuks, et kui keegi omadest või muidu tuttavatest juhtub uksest sisse astuma. Tooni lapsed ja lapselapsed elavad kodust kaugemal ja ega tal ei tarvitsekski seitsmekümneaastasena üksi suurt kartulipõldu ja aiamaad pidada, saaks muidu ka läbi. “Mis ma siin toas teen. Päris naljakas oleks, kui maja juures peenrad tegemata jäävad. Seebikaid ma ka ei vahi,” räägib Tooni. Uudiseid vaatab ta küll ja mõnikord “Foorumit”. Enne presidendivalimisi kohe ei saanud seda saadet vaatamata jätta. Aga kui ta oleks saanud oma sõna sekka öelda, tahtnuks neile laua ümber arutlejatele öelda: “Miks te, haritud inimesed, peate nii kurjad olema”. Vahel Tooni ei tahagi kohe televiisorit lahti teha, sest “jälle manavad ja lähevad tigedaks”. See, et elus nii palju kurjust on, häirib Toonit tõsiselt. “Kallid lapsed, hoidke üksteist, elu on nii lühike,” on ta vahel omadele öelnud. Suurimat rõõmu tunneb ta siis, kui pojalapsi külla oodata on. “Kolm pikka sirget poissi ja nad tahavad tõesti siia tulla. Mida paremat siin ilmas veel tahta on,” leiab Tooni.
Nii ilusat ühismaja ümbrust nagu siin annab otsida. Tooni hakkas majaümbrust kujundama juba sestpeale, kui ta kolhoosi ajal sellesse majja korteri sai. Et ta lausa hiiglaslikku muruplatsi oma niidukiga niidab, sellest ta numbrit pole teinud, kiidab hoopis, et naabrinaine istutab ka lilli ja hoiab korda.
Tööd pole Tooni kunagi põlanud, viimati käis veel pool aastat tagasi Lustiveres kaalumajas ja veskis tööl. Oma elulugu nimetab ta keeruliseks. Venemaalt, kuhu ta vanavanemad omal ajal välja rändasid, saadeti 1943. aastal kogu allesjäänud pere Eestisse ja pandi taga isegi maja põlema, et enam tagasiteed ei oleks. Tooni oli siis seitsmeaastane. Noorena on ta olnud nii rahvamaja juhataja kui ka raamatukogutöötaja. Viimasest ametist läks vabatahtlikult kunagi lüpsilauta tööle, mida tollal väga imeks pandi. Kui ta kolhoosi aegu Kalikülla elama tuli, võttis tõrkumata enda peale samuti kõige raskemad tööd. Sestpeale lisatakse siinkandis Intsu Tooni nime kuuldes enamasti ikka: “Väga töökas inimene”.
Ühtsustunne nõuab aega
“Mina olen sisserändaja,” ütleb kakskümmend aastat Kalikülas elanud Laili Iva, kes töötab Lustivere hooldekodus ja külavanemaks valituna on viimasel ajal üritanud rahvast mõningale ühistegevusele ärgitada. Kaliküla on üks seitsmest Lustivere külaseltsi alla kuuluvast ümberkaudsest külast. Ühel viimatisel seltsi üritusel äratas Kaliküla esindus tähelepanu oma ühtse riietuse ja vaimuga. Küla võistkonda oli Lailil õnnestunud haarata peamiselt nooremaid, seda enam, et koolis käivaid lapsi on endagi peres. “Eks praegused koolilapsed olegi see tulevik ja lootus,” leiab ta. “Noored tulevad kaasa, kui midagi põnevat tehakse, aga küllap vanemad inimesed tuleksid ka rohkem, kui oleks transport, et ilusasti kohale ja koju tagasi saaks.”
Omapärane küla hajaliolek kahel pool maanteed Laili arvates ühtsusele just kasuks ei tule. “Polegi kohta, kuhu küla süda tekiks. Oleme üritanud ikka koos jaanipäeva pidada, aga pole sellist kohta. Ei ole sellist vaba maadki. Kelle puu alla sa ikka istuma lähed,” leiab ta. Ühtsustunde tekkimiseks on tema arvates aega vaja. Seda vägisi ei tekita ja kas peakski.
Esimese vabariigi ajast kõneldakse Ööbiku külaseltsist naaberkülas Neanurmes. Mõnegi praeguse põlise külaelaniku vanemad või vanavanemad teatakse olnud selles aktiivsed kaasalööjad. Imbi Targama vanaisa, külasepp Elmar Audru Lillearu talust oli olnud üks eestvedajatest, aga ka Helmi Kroodo isa Jüri Vallimäe talust jne.
Selles külas sündinud ja kasvanud praegune tallinlane Heino Tooding peab oma kunagist koduküla endiselt armsaks ja on ennast pidevalt selle käekäiguga kursis hoida püüdnud. Tema on Põltsamaa muuseumi jaoks kirja pannud ka koduloolise uurimuse. Pikka aega autotranspordi ja tehnoloogia büroos töötanud Heino Tooding on praegu pensionil, aga aeg-ajalt armastab ta ikka kodukanti sisse põigata.
Mitte just kaugest ajaloost on teada, et Kalikülas on rahvaloenduse andmetel elanud suhteliselt palju haritud rahvast. Nii nagu kooliharidusest, on siinmail lugu peetud huumorist ja ühistegevusestki. Kaliküla nimi aga oletatakse ammustel aegadel tulnud siinsete põldude erilisest kividerohkusest (kaljune maa). Tublisid talupidajaid ja põlluharijaid on olnud sellele vaatamata Kalikülas endistel aegadel ja on praegugi.
VAIKE KÄOSAAR
