Lähisuhtevägivald on viimasel ajal meie meediakanalites järjest enam jutuks. Küllap on see nii osalt seepärast, et järjest rohkem on neid, kes selle ilmingud ära tunnevad ja tihkavad end ohvriks tunnistada, aga paraku peab tõdema sedagi, et nii füüsilist kui vaimset vägivalda tuleb meie närvilises ja ambitsioonikust soosivas maailmas järjest sagedamini ette. MTÜ Loomemõis rahvas kohtus psühholoogi ja paariterapeudi Aita Keerbergiga.
Vestlusringis võeti kõne alla vaid mõned vaimse vägivalla ilmingud, sest teema on lai ja näiteid paraku kurvastavalt arvukalt.
Psühholoogi üks esimesi väljaütlemisi võttis toatäie osalenuid pisut jahmunult mõtlikuks. Nimelt märkis Keerberg, et need meie seast, kes intriige üles kütavad, teiste suhtes agressiivsed on ja kiusamist harrastavad, väärivad eelkõige kaastunnet, sest üldjuhul ajendab neid nii käituma ebaõnnestumine pere- või tööelus, ka alavääruskompleks.
Kas ohver suudab kiusajale kaasa tunda?
Aga kust ammutada jõudu, et mõista ja haletseda inimest, kes kaaslaste elu põrguks muudab?
Konflikt võib tekkida kahe inimese vahel, aga ka peres ja kogukonnas. Kahtlemata on igal tasandil parim lahendus asjade selgeksrääkimine, et erimeelsused laheneksid ning hingehaavad paranema saaksid hakata. Kui aga rünnanud osapool rahu ei soovigi, kui talle meeldib intrigeerimist jätkata? Sel puhul on suur tõenäosus, et süüdistaja-ründaja ei ole sisimas kindel, et ise õigesti ja õiglaselt toimis. Võimalik on seegi, et konflikti ei algatanud see, kes sellega esimesena välja tuli, vaid ta on tegelikult kellegi tugevama ja kavalama tööriist, kellele meeldib lõbu pärast või ka omakasu eesmärgil manipuleerida.
Psühholoogi kinnitusel vajaks inimene, kes tunneb, et on mõnes oma ettevõtmises läbi kukkunud, professionaalse nõustaja abi või objektiivset toetajat, et tal ei tekiks tahtmist otsida süüdlast valest kohast.
Paraku juhtub tavaelus hoopis nii, et omadega puntrasse sattunu leiab “sõbranna”, kes teda toetab ja kiidab, kuid pahatihti ka kellegi vastu üles ässitab, sest talle meeldib protsesse juhtida.
Kahte vähe, kolme palju
Kõigile meist on oluline olla ühiskonnas hinnatud ja väärtuslik, pääseda otsustajate hulka, n-ö võimu juurde. Ka perevägivalla puhul võib agressiivse osapoole ajendiks olla võimuiha, mida õhutab takka alaväärsuskompleks.
Kui omavahel ei suudeta asju selgeks rääkida, kaasatakse konflikti kolmas, käiakse talle n-ö kaebamas. Ja enamasti jääbki patuoinaks too kolmas, eriti kui ta omalt poolt asja siluda püüab. Kes siis poleks vähemalt nooruses kokku puutunud olukorraga, kui tüdruk sõbrannale oma kavaleri peale kaebab, oodates, et sõbranna noormehele n-ö aru pähe paneks. Ja suur on aitaja “üllatus”, kui peagi selgub, et paarike on ära leppinud, konflikti tekitajaks peetakse aga hoopis teda, kolmandat.
Aita Keerberg tõi omalt poolt välja, et sellise mustri järgi patustatakse sageli ka peredes. Kui üks vanemaist kaebab lapsele, kui paha on tema isa (või ema), eeldades tol hetkel, et laps valib poole, aga kui kohtumõistjaks valitu paneb peagi tähele, et tülitsenud vanemad on kaelakuti koos, siis tunneb laps end kõrvalejäetu ja petetuna. Seda võtet ei tohiks lapsevanemad psühholoogi sõnul mingil juhul kasutada. Ka ema või isa kaasamine peretülisse ei too head, võib tekkida olukord, et vanemad justkui ajaksidki oma lapse abielu lõhki.
Kolmanda kaasamine konflikti ei vii enamasti probleemi lahenduseni. Kolmas võib tahtmatult vaid õli tulle valada, ja mis veel hullem, kahte mängu mängida.
Töökiusamise ajendiks on psühholoogi kogemuste põhjal sageli intiimsuhted. Kaval ülemus võib teeselda kuumi tundeid alluva vastu vaid selleks, et too võimalikult palju tööd vabatahtlikult ja tasuta ära teeks. Nii saadakse sageli hullusti haiget. Sama on võimalik ka n-ö heade sõprade vahel. Kui üks osapool taipab, et teda kasutatakse ära, ja orjatöö vastu tõrkuma hakkab, ongi tüli majas. Kuid alati pole asi omakasus. Ka ülemus on inimene kõigi oma probleemidega. Kui talle näiteks kodus sõnaõigust ei anta, rakendab ta sama mustrit tööl oma alluvate peal, tehes seda enamasti alateadlikult – vähemalt siin otsustan mina. Või kui juhtivtöötaja sisimas tunneb, et ei ole oma alal piisavalt pädev ja edukas, võib ta selle välja elada alluvate peal, raskendades kiusakalt nende töötingimusi.
On juhuseid, kus asjad suudetakse selgeks rääkida, aga üsna sageli laguneb sellisel juhul kollektiiv.
Issanda loomaaed on kirju
Psühholoogid jagavad inimloomad käitumismallide järgi liikidesse. Kilpkonn tõmbub ohuolukorras oma “majakesse” varju ja ootab, kuni raju möödub. Kaisukaru on pehme ja mõnus tegelane, kes ei talu konflikte, tahaks alati kõigiga nõus olla, häid suhteid hoida. Rebane käitub vastavalt oludele, vajadusel lipitseb, kelle ees vaja.
Haikala läheb oma eesmärgi saavutamise nimel üle laipade. Öökull on aga üks lõpmata tark inimene, kes alati hoolega järele mõtleb, enne kui tegutsema asub. Psühholoogi sõnul eeldab elu meilt, et suudaksime valida tegutsedes “loomatüübi” vastavalt olukorrale. On üsna lihtne ette kujutada, mis juhtuks siis, kui tulekahju korral öökulli kombel mõtisklema hakata, millise anumaga oleks kõige targem leekidesse vett heita.
Kuidas saavutada meelerahu?
Professionaalid on kindlaks teinud, et lapsed, kes on maast madalast palju kannatada saanud ja häda näinud, näevad ohtu ja hakkavad end kaitsma ehk teisi ründama juba siis, kui mingit ohtu ega konflikti polegi.
Lastest saavad muidugi kord täiskasvanud, kes asuvad mõnikord samasugusele agressiivsele kaitsele just seetõttu, et näevad nii-öelda tonti seinal.
Kuidas siis ikkagi saavutada meelerahu ja minna eluga normaalselt edasi, kui tüli alustanu rahupakkumist eirab?
Viha on psühholoogi kinnitusel loomulik, kuid samas ka ebatervislik emotsioon, millel tuleb minna lasta. Samas on asju, mille võib küll mälus kaugemale tõrjuda, kuid mida päriselt unustada ei tohikski, näiteks aastakümnete tagune küüditamine ja muud repressioonid. Me ei mõtle sellele iga päev, kuid me ei unusta.
Aga kui asjad on lihtsamad, on suur hing see, kes solvajale ise esimesena lepitust pakub. Kui “rahupiipu” vastu ei võeta, on see juba riiu alustanu probleem, mille lahendus sõltub sellest, kuidas ta oma kompleksidest üle saab.
Keskustelu toimus Kogukondliku turvalisuse maakondliku projekti raames, toetajaks Kodanikuühiskonna Sihtkapital.
KAIE NÕLVAK
