Anatole Sumin, pensionär Jõgevalt:
“Mis mul siin hakkama saada – kõige uuem ja veidi ka moodsam tehnika on mul jalgratas, mille seljas ma praegugi sõidan. Ega mina poleks küll sellist, 21-käigulist ostnud, aga mulle kingiti ja nüüd olen rahul. Käikude vahetamine ja see, et sellel rattal on ainult käsipidurid, sai õige kähku selgeks. Mul on ka vana ?iguli, kuid ega ma sellega enam suurt sõida ning uut ja moodsamat masinat ei kavatse ka osta. Ja paljuke see pensionär jõuabki midagi uut osta. Temal tuleb vanamoodsamaga läbi ajada. Ja ega mitmed vanad tööriistad ongi palju tugevamad ja peavad kauem vastu kui need praegused ilusad ja läikivad. Mobiiltelefon on mul juba õige palju aastaid. Selle kinkis poeg ja ega ma neid uuemaid ja pisikesi enam tahagi. Poeg on pakkunud mulle ka arvutit, kuid ei mina sellest hooli. Pole vajadustki. Uuemat köögi-, kodu- ja muud tehnikat polegi mul enam vaja ? saan veel vana ja äraproovituga hakkama.”
Laine Möll, taluperenaine Kurista külast:
“Traktor Belarus ja muu põllutehnika on meil juba küllaltki vanad. Samuti lüpsimasinad ja piima jahutusseadmed, mida kunagi saime Jõgeva Taluliidu abiga Soomest. Need on praegugi küllaltki head ja vastavad normidele, kuid tahaks paremaid. Moodsat traktorit ja põllutehnikat pole väikesel talul mõttekas osta, kuid uus lüpsimasin kuluks meile küll ära. Midagi uuemat: mobiiltelefon, televiisor, külmkapp ja muud vajalikku oleme ikka soetanud. Sellise tehnika käsitlemiseks pole erilist oskust vaja. Meil on olnud mitmeid automarke: Moskvit?, Volga, ?iguli ja teisigi, kuid nüüd on BMW. Volgaga võrreldes võtab see vähem kütust ja on igati parem, pealegi kaasaegsem ja moodsam. Ka selle sõiduriista juhtimisega sain väga kähku hakkama. Minu bemariga saab vedada ka väheke kaupa, mida talupidamiseks vaja. Autol on ka kliimaseade, mis on tänavusel palaval suvel sõitmiseks eriti mõnus.”
Oliver Suvi, ehitusmees Tabiverest:
“Arvuti on mul küllaltki uus asi. Internetis ma niisama muidu ei surfa ja kirju ei kirjuta, kuid kui vahel on vaja otsida sealt midagi oma tööalast. Nüüd pakutakse igasugust tehnikat ja tööriistu ja ehitustöö on läinud lihtsamaks. Iseasi, et see uuem tehnika on päris kallis, kuid selle kasutamine on tehtud nii käepäraseks ja ohutuks, et sellega hakkama saada pole üldse raske. Teine asi on see, et uuem tehnika on omajagu kallis, kuid pole midagi teha ? uus tuleb peale ja seda peab tundma. Võtame või uuema mootorsae või midagi muud: kui neid ei hoia ja jõhkralt kasutad, siis ei pea nad kuigi kaua vastu. Kui mingit uut tehnikat osta, siis juba mingi tuntud firma oma. Autod lähevad ka mugavamaks ja paremaks, kuid vaevalt, et ma sellist uut ja kallist osta jõuan. Minu auto on selline, millest mu jõud üle käib ja mida ise remontida saan ? nii tuleb odavam.”
Liina Laumets, müüja Jõgevalt:
“Saan sellega suhteliselt hästi hakkama. Mõnele vanemale inimesele võib uuema tehnika kasutamine tunduda ehk raskena, kuid seal pole midagi keerulist. Nüüd saab ju iga ostetud asja kohta juhendit lugeda. Neid on nii eesti- kui ingliskeelseid, ja nõnda palju oskan ma ikka, et nendest aru saada. Esimene arvutit anti mulle juba siis, kui ma kooli läksin. Selle kasutama õppimine polnud kuigi raske, sest mu isa töötab arvutiinsenerina. Nüüd on mul uuemad ja palju paremad arvutid, mida pidevalt kasutan. Mobiiltelefon on mul samuti juba üsna ammu. Kõige moodsam, mis ka pilte teeb, ta just ei ole, kuid nii kaua, kui vastu peab, ma uut ei osta. Pildistamise jaoks on meil nii filmi- kui digikaamera. Niisama plõksimise jaoks võib digiaparaat olla küll parem, kuid tähtsamad sündmused, näiteks minu koolilõpetamise, jäädvustas isa filmile. Mobla ja arvuti on igale noorele täiesti tavalised asjad ? nõnda on kerge suhelda.”
Andu Uus, muuseumitöötaja Tabiverest:
“Mul seda moodsat tehnikat ei olegi, kõik on rohkem muuseumi värk. Vean vana tehnikat kokku, kust saan, enne kui see vanarauaks läheb ja hakkan restaureerima. Kõik see töö võtab aega. Tehnikaareng läheb kähku edasi ja paljud asjad, mis kunagi olid uued ja moodsad, on juba muuseumikraam. Ega videomakid ja magnetofonidki on juba vana tehnika, DVD ja CD mängijad on peale tulnud. Vanad 1×8 ja 2×8 filmikaamerad ongi juba muuseumis. Minu uuemaks tehnikaks võib pidada mobiiltelefoni ja arvutit, kuid eks needki ole juba vanemat tüüpi. Lapselaps ütleski, et kuulge, vanaisa ja vanaema, minu arvuti on palju võimsam kui teie oma. Mobiiltelefoni muretsesid mulle kodakondsed siis, kui olin rikki läinud traktori pärast paar korda 17 kilomeetrit jala käinud, et koju jõuda. Ega see mobiil polegi mulle veel külge kasvanud, nagu mõnel, kellel see kohe kõrva küljes. Arvuti on nüüd samuti vajalik asi, ilma tema abita ei ajaks enam läbi.”
Juhan Saarik, rekkajuht Lahaverest:
“Uus tehnika pressib peale ja tahes-tahmata pead midagi uut ostma. Võtame või mobla: ammuke see oli, kui külas telefon puudus ja polnud lootustki seda saada. Nüüd ei saa talus ilma mobiilita kuidagi läbi: kõik piimaproovid, arved ja ka see, kuna on õige aeg libliktaimi niita, heina või silo teha, saadab piimakombinaat meile sõnumi. Vaat, et varsti pean ka arvuti ostma, et igasuguseid arveid tasuda. Pole veel kunagi arvuti taga istunud, kuid eks häda sunnib peale ja tuleb seegi asi selgeks saada. Näen, et noortel on see arvutivärk päris käpas, küllap saan ka mina midagi selgeks. Mõni aeg tagasi sain tööle uuema auto peale. Scania juhtimine tahtis jupp aega harjutamist, et nende nuppude ja kangidega õigeid liigutusi õigel ajal teha. Nüüd tormab maanteedel nii palju uusi ja moodsaid sõiduriistu, et hoia alt. Mõni kohe tahab näidata, millise viimase peal tehnikaga ta sõidab ning sülitab lausa näkku neile, kes korralikult sõidavad.”
Küsitles ARDI KIVIMETS
