Nagu oleks haridusminister ainult ilusaid uudiseid edastav raadiojaam. Kuid minu amet on kriisistsenaariume ette näha ja neile ka sobilik reageering välja pakkuda.
Mustad stsenaariumid
Miks ma arvan, et suur osa õpetajaskonnast võib varsti olla pensioniealine? Tegemist on võimaliku musta lähituleviku prognoosiga, mis põhineb õpetajate keskmise vanuse ja võimaliku palgastagnatsiooni koosmõjul. Ma loodan, et seda stsenaariumi õnnestub vältida, kuid on trende, mis seda takistavad.
Esiteks, Eesti majandus areneb kiiresti ja palgad teistes valdkondades tõusevad kiiresti. Tervikuna on see hea, kuid kui õpetajate palgad järele ei tule, siis haridussektor majanduskasvust ei võida. Miks peaks noor inimene tahtma õpetajaks saada, kui häid töökohti parema palga eest on mujalgi? Riigi palgapoliitika peab teda veenma. Noor pedagoog saab 5000 krooni netopalka. Pole vist vaja seletada, et noor kõrgharitud inimene eeldaks palju rohkemat.
Teiseks, põlvkonnad kuivavad kokku ja töökohti haritud noortele jääb erinevates eluvaldkondades tublisti üle. Tööpuudus on täna väike. Kui tänased noored õpetajad otsustavad, et arvestatavaks palgatõusuks pole suurt lootust ja targem on end mujal teostada, siis pole neid ilma radikaalse palgatõusuta millegagi takistada.
Kolmandaks, Eesti poliitiliste jõudude hulgas pole üksmeelt küsimuses, kui palju oleks õpetajate palgatõusuks raha vaja. See aga ähvardab palgastagnatsiooniga, mis peatab noorte juurdevoolu haridussüsteemi ja ühtlasi jääb koolidele üha enam jalgu vana paindumatu pearahasüsteem, mis mõjutab otseselt õpetaja sissetulekut.
Kui kõik erinevad faktorid kombineeruvad, võivad tulemused olla rängema, kui ette kujutame. Õpetajaid otsitakse juba praegu Õpetajate Lehe kaudu massiliselt ? mitmed koolid otsivad nelja-viit õpetajat korraga. Mõned koolid otsivad neid veel mõnda aega. </P>
Uued rahastamisprintsiibid
Need olid probleemid, mida avalikkusele tutvustasin, kuid ministrina on minu ülesanne pakkuda välja ka lahendused. Just praegu oleks tarvis selget lubadust õpetajatele, et nad ei jätaks oma tööd.
Selleks on olulisemad viis meedet. Tähtsaim neist on uus üldhariduse rahastamise mudel, mis jagaks raha väikekoolidele sõbralikumalt. Praeguse süsteemi viga on see, et raha antakse vastavalt õpilaste arvule, aga väikestes koolides on õpilasi vähe. Kulud aga tuleb kanda hoolimata sellest, sest õpetaja peab ikka klassi ees olema.
Seetõttu ootab valitsuse heakskiitu uus pearahamudel, mis seab keskseks arvuks 17. Nii saaks väiksemate klasside kulud kompenseerida 1.-6. klassini nii, et kui klassis on alla 17 õpilase, näiteks 15, siis makstakse kahe puudu oleva õpilase eest ka pearaha, et kooli tegelikud kulud ikkagi kaetud saaksid. Ennekõike oleme lähtunud koolide säilitamise vajadusest esmajoones nooremas astmes.
Uus pearahamudel arvestaks ka õpilastele tehtavate kukutuste erinevustega eri kooliastmetes. Kui siiani maksid kõik õpilased ühepalju, olgu nad gümnaasiumist või algklassidest, siis uue mudeli järgi on kulutused vanemate klasside õpilaste puhul suuremad. See on ka igati põhjendatud, sest gümnaasiumis on kulud palju suuremad kui algklassides. Esiteks on tunde rohkem ja teiseks on gümnaasiumis tarvis palju erialaõpetajaid, sellal kui algklassides piisab sageli vaid klassijuhatajast.
Vajalik palgatõus
Teiseks on haridussüsteemi kindlasti vaja lisaraha. Lahenduse võiks pakkuda 20-protsendiline palgatõus, mis annaks mingisugusegi võimaluse pidada sammu riigi keskmise palga kasvuga. Kas see on ka võimalik, selgub vestlustes valitsusliidu partneritega.
Kolmandaks ? õpetajate vähesem koormamine paberitööga. Kahjuks kiputi “valju korra? aastatel aruandluse nõudmisega liialdama, nüüd oleks mõistlik paberitöö taas jõukohasesse mahtu suruda.
Neljandaks ? õpetajate täiendkoolituse süsteemi käimalükkamine, mis tähendaks kursusi iga viie aasta tagant. Sellised kursused kestaks mitu kuud ja selle jooksul säilitataks õpetajale keskmine palk. See võimaldaks ka õpetajal end uuesti vaimselt laadida.
Ja viies, mis on ehk üldisem eesmärk ? õpetajakutse väärtustamine igapäevaselt. Koolmeister oli menukas olla sõdadevahelises vabariigis ja on seda täna Soomes. Ka meil võiks õpetaja maine kõrgem olla.
Hetkel on Eesti kiire majanduskasvu ja eelarvevõimaluste juures võimalik tulevast kriisi vältida. See tähendaks ligi 500 miljonit lisakrooni üldharidusse. Selleks on aga vaja erinevate parteide üksmeelt ja riiklikku mõtlemist.
MAILIS REPS,
haridus- ja teadusminister,
Keskerakond
