Ühe oma menukama lühinäidendi “Kapsapea” kirjutas Oskar Luts ajal, mil ta töötas ülikooliõpingute kõrval veel Tartus tollases Jürgensoni apteegis. Seega on väga tõenäoline, et osa teosest ja selle värvikaist tegelaskujudest valmis n-ö apteegileti taga.
Kuigi on väidetud, et näidendi põhiidee pärineb mõneti Jakob Mändmetsa följetonil “Kapsapea”, pole sellel kirjandusliku väärtuse seisukohalt olulist tähtsust.
“Kapsapea” värvikama peategelase Samuel Pliuhkami nime saamise kohta on Lutsu tädipoeg Jüri Kimmel kirjutanud: “Korra oli Lutsu sünnikohas Posti talus kirjaniku onunaine üht ihnuskoid-kaupmeest Poti-Kaarlit mananud: “Sa igavene Pliuhkam!” Siit jäänudki Lutsule see nimi meelde, mida ta veel aastaid hiljem nii “Kapsapeas” kui ka mitmes Sirgasmäe perest pajatavas följetonis oskuslikult ära kasutas.”
Vanemuise lavale jõudis 1912. aasta novembris
Vanemuise lavale jõudis “Kapsapea” 1912. aasta 17. novembril heategevusliku õhtu lõpunumbrina. Enne näidendit esines samal õhtul sooloettekannetega ka eesti klaveri-suurkunstnik Arthur Lemba. Osalistena olid näidendis esindatud mitmed tolle aja ja tulevased eesti teatrikorüfeed: Nii oli Pliuhkami osas näitleja Leopold Hansen, perenaine oli Amalie Konsa, Liisbet – Anna Altleis, Saunanaise väikest poega aga mängis Mizzi Möller, hiljem Joosep Tootsi kehastajana väga tuntuks saanud Mari Möldre.
Oma mälestustes ei maini Oskar Luts, nagu oleks teda üldse aukülalisena esietendusele palutud. Enda sõnul ta nagu “satub Vanemuisesse”, kus sel õhtul parajasti mängitakse tema “Kapsapead” — esimest korda.
Luts kirjeldas: “Saal on täis rahvast nagu heeringaid vaadis. Turnin rõdule, sest oma apteegilehalise rõivastusega ma ei tihka minna “inimeste” sekka. … Ja kui siis Leopold Hansen lööb lahti oma Pliuhkami, siis tekib saalis selline kihin-kahin, mis mind surub kössi: kas ma tõesti kukun läbi talade ja aluspalkide?
Ei, mitte midagi säärast – rahvas naerab marulaginal; neile meeldub see Pliuhkam-Hansen. Ja minagi hakkan naerma üle harva aja – päris kena tükike. Aga kogu aeg on tunne: see polegi nagu minu kirjutatud. Ning siis tuleb see jõledam lugu. Autor! Autor! karjutakse all ja ülal. Peaaegu tahaksin neile ütelda, et siin ongi see autor terves koosseisus. Saal aga karjub verejanuliselt. Õieti see on ju naljakas: kui said lapse, mistarvis sulle veel vaja näha kurge, kes selle tõi? Tahaksin olla kodus, voodis, vaip üle pea; ei näe ega kuule, mis sünnib siin maailmas.”
“Kapsapea” tekitas furoori
Kuidas on seda esietendust kirjeldanud Pliuhkami osatäitja Leopold Hansen?
““Kapsapea” oli õhtu viimane number ja tegi suurt furoori. Kohe algusest peale elas rahvas näidendile hingega kaasa. Ja kui eesriie langes, puhkes otse maruline aplaus. Karjuti: “Autor!…Autor!…Autor välja!” Autor aga oli end kaugele rõdule rahva sekka ära peitnud. Läks ilmatu aeg, enne kui ta sealt üles leiti ja kuidagiviisi alla toodi. Kogu selle ootamise aja oli eesriie lahti ja rahvas plaksutas ning karjus autorit lavale. Meie, näitlejad, aitasime lava peal rahvale kõigest jõust kaasa. Lõpuks tiriti vastu puiklev autor vägisi lavale. Vaene mees oli kangesti ära kohmetanud ja näost päris valge. Seisis seal nagu platsipelgur. Ei teadnud, kuidas olla ja kuhu oma käsi panna. Tegi seljaga mõned käänisväitse liigutused, mis kummardusi pidid tähendama, ja katsus, et lava taha sai.
Aga siis oli talle vaja lilli anda, lilli oli palju seal, aga lillesaaja oli plehku pannud. Siis viidi need lilled talle järele ja toodi ta tagasi; ta tuli, lilled süles. Ta ei mõistnud nendega midagi peale hakata, vahtis ühele otsa, kas sellele anda, või teisele või publikule… aga viimaks läks koos lilledega ära. Peale selle õnneliku ettekande olime kõik õnnelikud ja siis oli väike istumine, mis kestis valgeni välja.”
Luts kujutas Pliuhkamit pika kõhna mehena
Luts oli endale ette kujutanud, et Pliukham on tingimata pikk ja kõhn vanamehekolakas. Nii on Pliuhkami välimus ka tema näidendi tekstis kirja pandud.
Leopold Hanseni kehakuju muidugi säärast mõõtu välja ei andnud. Ning ka Luts oli päris rabatud, kui Pliuhkami-kõrendi asemel esietendusel üks lühike ja paks mehike lavale tuli.
Kuid rahvale säärane Pliuhkam meeldis ja ka Luts harjus temaga ruttu. Ja kui rahvas tuli teda Pliuhkami kuju eest kiitma, oli ta nalja heitnud: “Minge kiitke parem Hansenit! Tema on selle Pliukami teinud, mitte mina.”
i
ARVI LIIVA
