Oskar Lutsu “Tagahoovis” lavastuse erakordselt suur menu Tallinna Töölisteatris 15 novembril 1934. aastal innustas teatreid ka teisi Lutsu teoseid, sealjuures ka nn “Tootsi lugusid” lavale tooma. ARVI LIIVA
Nii jõudsidki “Kevade” ja “Suvi” 1937. aastal Tallinna Draamastuudio Teatris ettekandele ning saavutasid seal samuti nii publiku kui ka kriitikute väga sooja vastuvõtu. Nüüd oli järg jõudnud “Tootsi pulma” kätte, mida korraga soovisid aga etendada nii Töölisteater kui ka Draamastuudio.
Teatrite omavaheline nägelus tegi head reklaami
Raamatus “Mälestusi Oskar Lutsust” on kirjas, et pärast mõningaid pahandusi, millest ei jäänud puutumata ka Oskar Luts, leiti kuldne kesktee: Töölisteater mängib “Tootsi pulma” Tallinnas, Draamastuudio aga maal. See teatrite omavaheline nägelus, mis leidis ka ajakirjanduses kajastust kirjutiste ja karikatuuride näol, tegi muidugi Oskar Lutsule ja tema Tootsi lugudele aga ainult head reklaami
Nii oli ühel ilmunud karikatuuril kujutatud Töölisteatrit ja Draamastuudiot “Tootsi pulma” pärast tülitsevana. All tekst: “Mis pulm see on, kui üht korralikku löömingutki pole.”
Teisel karikatuuril oli kujutatud õnnetut Lutsu korraga kahe tooli peal istuvana. Kolmandal karikatuuril lohutab Toots teatritegelasi: “Ärge muretsege! Minu pulmas jagub toitu teile mõlemale.”
Kirjanik ilmus esietendusele
“Tootsi pulma” esietendus Tallinna Töölisteatris toimus 19. detsembril 1937. aastal. Kutse sellest osalemiseks oli saadetud ka Lutsule, seda , nagu öeldi “viisakuse pärast”, sest oli üldiselt teada et Luts ei armastanud pidulikkust, eriti aga kui see oli seotud veel Tallinna sõiduga.
Kuid Luts ilmus, istus esimeses reas, pidulikult tumedas. Algas etendus. Näitlejad olid hoos. Ilmselt nakatas ka neid autori kohalolek ja “Tootsi pulm” läks üle lava sellise särtsuga, et järgmise päeva ajaleht kirjutas: “Etendusel oli sellist hoogu ja pulmalusti ja tuju, et saalis istudes tundsid isegi ehtsat süldi- ja pulmavorstide lõhna”. Tegelikult ei valetatudki, sest esietendusel oligi pulmalaud kaetud ehtsate söökidega.
Ju need toidulõhnad avaldasid oma mõju ka esimeses reas istuvale autorile, sest viimase vaatuse keskel oli tema koht esireas tühi. Otsimise järel leiti Luts proovisaalist banketiks kaetud peolaua tagant, pitsikene ees ja sülditükk taldrikul. Selgus, et head toidulõhnad olid ka temani ulatunud ja isu tekitanud. Ei lastud aga siiski teda sinna jääda vaid peale sülditüki lõpetamist juhiti autor jälle saali viimast vaatust jälgima.
Laval said kokku kaks Lutsu
Etenduse lõpp oli aplausi- ja lillederohke. Plaksutati lavale ka autor. Luts tõusis, kummardas publiku poole, kuid näitlejad nõudsid autorit lavale. Aga laval ootas teda – kirjanik Lutsu veel teine -“Tootsi pulma” näitlejast Paul Maivelist kehastunud teatri Luts.
Tervitades ning kaelustades jõudsid nad mõlemad lava keskele. Lillede üle andmisel tekkis segadus: kumb on kumb? Sarnasus oli üllatavalt hästi tabatud. Lahenduseks anti lõpuks kummalegi lilli.
Esietenduse bankett oli südamlik. Peeti kõnesid ja tõsteti tooste Lutsu ja tema kirjutatud tüüpide auks. Lõpuks kui autor väsima hakkas, tõusti lauast. Tehti ettepanek ühiselt autor talle broneeritud hotelli “Kuld lõvi” sõidutada. Kuulnud seda hakkas Luts vastu. Tema sinna lõvikoopasse ei lähe! Tema jääb siia näitlejate garderoobi oma Paunvere poiste juurde! Ja juba sättiski ta Lible kasukat põrandale ja hakkas saapaid lahti nöörima.
Kuid Paunvere poiste ühisel palvel ja jõul õnnestus siiski Luts lõpuks “lõvikoopasse” sõidutada, kus ta nende kätel oma teise korruse numbrituppa kanti.
i
ARVI LIIVA
