Kõige paremini saab värskelt sadanud lumelt näha, millised loomad meie lähedal elavad ja kuidas nende tegevus talve saabumisega võib muutuda.
Just siis, kui hakkas lund sadama ja olid esimesed külmad tõeliselt talvised päevad, tulid Põltsamaa Ühisgümnaasiumi VIIIa klassi õpilased Endla looduskaitsealale Toomal, et koos asjatundjatega loomadest ja loodusest üht-teist teada saada.
Viis õppeprogrammi 85 lapsele
Keskkonnaameti keskkonnahariduse spetsialist Elo Raspel tutvustas, et tegemist on Eesti metsloomade ja loomajälgede õppeprogrammiga. Selliseid programme viidi eelmisel talvel läbi viis korda Tartu linna kooliõpilastele, seekordsetesse õppeprogrammidesse olid kaasatud Jõgevamaa linnakoolide õpilased. Linnalapsed olid sihtgrupiks valitud just seetõttu, et nende side loodusega kipub võrreldes maakoolide õpilastega kaugemaks jääma. Kokku viidi detsembri alguses läbi viis õppeprogrammi, osales 85 õpilast Jõgeva Gümnaasiumi ja Põltsamaa Ühisgümnaasiumi VIII klassidest. Õppeprogrammide korraldamisel oli abiks Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) finantstugi. Taolisi jälgede õppeprogramme viiakse Keskkonnaametis läbi pea igas Eesti maakonnas.
Elo oli kaasanud giidiks kogenud matkajuhi Vahur Sepa. Selgi hommikul tassis Vahur oma autost välja kaste ja kotte õppematerjaliga, mis pärast tunnist ringkäiku õues peamiseks õppuse objektiks said.
Enne kui parklast edasi liikusime, saime omavahel tuttavaks ja iga laps pidi ka nimetama ühe oma eesnime tähega algava looma nime. See tuli kenasti välja. Edasi oli õpilaste ülesandeks olla looduses sama tähelepanelikud, kui loomad seda on, ning märgata loomade jälgi.
Kooritud kased – inimeselooma töö
Ringkäiku Toomal alustasime tee äärest, kus suured käpajäljed pigem ühele koduloomale viitasid. Lapsed tundsid selle ka kohe ära – loomulikult on see koer.
Vahur küsis, kuidas eristada koera ja hundi jälge ja üks teadjam poiss oskas asja teistele ära seletada. Hundi käpp on pikergune – kui pista hundi jäljest kõrs läbi, puutub see vaid küünejälgede vastu. Koera jälje puhul jääb aga pool päkka kõrrele ette.
Giid lisas omalt poolt, et mõned koeratõud teevad hundiga sarnase jälje, näiteks kolli.
Edasi liikusime Linajärvede äärde, kus lõkkeplatsi juures jäid silma kased, millel toht maha kistud. Mis loom ometi sellise jälje jätab, küsis Vahur lastelt. Paraku käitub nii inetult inimeseloom, kui tal lõkkesüütamiseks materjali vaja on. “Selliseid tegusid, kus inimene on loodusele nimelt kurja teinud, saab nimetada inimeselooma tegemisteks ja seda ma küll usun, et need lapsed ei hakka elusa puu küljest koort nülgima,” kinnitas Vahur.
Järve ääres nägime kopra tegutsemise jälgi. Kopraid on Eestis palju ja kohati teevad nad pahandust, sest nende ehitatud tammid paisutavad vee ja ujutavad suuri alasid üle.
Kui kopraliha oli moes
Vahur rääkis, kuidas kopraga on läinud nii, nagu on läinud.
“Kobras on meil põline asukas, selle looma liha on hea. 1845. aastal kütiti viimane kobras Koiva jõelt. Miks? Tugevalt on selles süüdi katoliku usk, kus on pikk paastuaeg. Sellel ajal ei tohi süüa liha, kala aga tohib. Papid kuulutasid, et kobras pole loom, vaid kala, sest ta elab vees. Kloostrid hakkasidki kopraid kokku ostma, nad maksid sularahas ja nii kütiti seda looma hoolega. Nii nad otsa saidki.
Kobras toodi tagasi viiekümnendatel aastatel, Jägala jõkke, kus neist aga asja ei saanud. Pihkva oblastist aga tulid koprad üle Lämmijärve Kagu-Eestisse ja hakkasid seal paljunema. Kobraste tagasitoomine on zooloog Nikolai Laanetu elutöö, ta viis koprad sinna, kus olid neile soodsad elutingimused. Praegu on aga paljud inimesed kopra peale vihased, sest neid loomi on palju ja nad teevad pahandust. Looduslikes veekogudes on kopral hea elu, aga vastuolu tekib siis, kui kobras kahjustab oma elutegevusega inimese majanduslikke huve. Jahimehed peavad koprad sellistest kohtadest ära küttima, kuhu nad ei sobi. Muid variante lihtsalt ei ole.”
Järve äärest jõudsime ringiga Endla looduskeskuse juurde tagasi. Enne tuppaminekut vaatlesime puude all olevaid paljaks söödud kuusekäbisid. Enamikuga neist on puhta töö teinud oravad.
Väljas käies kogusid õpilased oma tähelepanelikkuse ja õigete seletuste eest punkte, ka sees jätkati looduseteemalise viktoriiniga. Pärast kuuma kosutavat teetassi laotas Vahur õpperuumi põrandale nahad ja nüüd pidime ära tundma, kelle omad need on. Selgituseks rääkisid Elo ja Vahur, miks on jahindus ehk loomade arvukuse piiramine üldse vajalik. Loomade äratundmine naha järgi ei läinud väga libedalt, aga lõppude lõpuks saadi hakkama. Seejärel tutvustas Vahur iga looma eluviisi ja vastas küsimustele.
Kuidas eristada koera ja hunti
Mõne looma puhul jätkus juttu kauem. Näiteks küsis Vahur, kuidas eristada hundi ja koera nahka. Vastuseks oli vaikus. “Hundil on alati lakk, mõnel koeral ka. Lakapiirkonnas, kõrvad kaasa arvatud, leiate hundil karvades viis erinevat värvitooni, mida koertel kunagi ei ole. Lääne pool elavatel huntidel on käpa peal must triip, idapoolsetel ei ole. Selle järgi eristatakse hundi alamliike. Eesti on see koht, kus kaks alamliiki kokku saavad,” rääkis Vahur.
Kähriku ja rebase naha uurimise juures küsisid lapsed, miks rebased linna tulevad.
“Rebased ei mahu enam metsadesse ära,” nentis selle peale giid, tuletades ka meelde, et sügiseti on teedel meeletult palju allaaetud kährikuid. “Kährikute arvukus on väga kõrge ja ka nemad ei mahu metsa ära. Noored kährikud tulevad metsast ära, vanad löövad nad pesast välja, et otsige koht, kus elada. Nad lähevad teede äärde, otsivad toitu, kuni jäävad auto alla ja muutuvad teiste loomade toiduks. Nii et ka liiklus reguleerib meil kährikute arvukust.
Meie metsloomad on nüüd marutaudi vastu vaktsineeritud. Vaktsiin mõjus ja metsast on marutaud kadunud. Sellega on aga tegelikult rikutud looduse tasakaalu. Marutaudipuhangud tulid iga nelja aasta tagant. Kui kährikute ja rebaste arv läks suureks ja neile ei jätkunud metsas toitu ning ruumi, hakkasid nad kisklema. Ja kui mõni oli marutaudi nakatunud, siis nakatusid teised ka. Kevadeks langes rebaste ja kährikute arv 80 protsenti. Sel ajal said hinge tõmmata need, keda söödi: jänesed, laanepüüd, pardid. Nelja aasta jooksul hakkas nende arvukus tõusma, samas hakkasid ka rebased ja kährikud paremini sigima. Kui toitu oli, tõusis arvukus jälle väga kõrgeks, marutaud aga viis asja tasakaalu.
Marutaud on väga ohtlik haigus, aga inimene saab sellest eemale hoida. Kui kassid ja koerad on vaktsineeritud, siis pole hullu.
Praegu levib marutõve asemel kärntõbi. Enamik rebaseid põeb seda, ilusaid rebaseid pole ma enam näinud. Kui on külm talv, siis külm võtab haiged loomad ära, sest nad on endal karva maha kraapinud. Kui külma talve pole, siis elab see loom aastaid ja levitab haigust,” rääkis loodusetundja looduses vajalikust tasakaalust.
Metsatargaks sai Kairi
Veel tahtsid lapsed teada, miks metsseapõrsad vöödilised on. “Aga sellepärast, et nad jooksevad kulu sees ja on sellise väljanägemisega vaenlastele vähem nähtavad. Kevadel, kui metssigadel põrsad sünnivad, on nad nagu kulu ja päikeselaigud. Kui taimestiku värv suve poole muutub, muutub ka põrsa värv.”
Järgmise ülesandega pidid loodushuvilised näritud okste ja käbide järgi ära arvama, kes niiviisi oma kõhtu täitis. See oli veidi lihtsam ülesanne, kuid peamurdmist jätkus.
Kokkuvõtteid tehes selgus, et kõige paremini tundis loodust Kairi. Nii valiti Kairi selle klassi Metsatargaks ja oma teadmiste süvendamiseks sai ta loomajälgede raamatu. Metsatarga tiitliga kaasneb kohustus kaasõpilastele oma teadmisi jagada, näiteks kui teistel on mõni loodusalane küsimus, siis küsitakse seda esmalt Metsatargalt. Ja kui tema ei tea, siis uurib järele!
iii
HELVE LAASIK
