Innovatsioon on väga lühikese definitsiooni kohaselt dünaamiline ja muutustele orienteeritud lähenemine majandusküsimustele. Kuigi oleme olnud iseseisvuse taastamisele järgnenud muutumisprotsessis edukad, ei saa veel kahjuks öelda, et me innovaatilisuse poolest liigselt säraksime.
Euroopa Liiduga liitumine ja globaliseerumise mõjud on need, mis sunnivad meid pidevas muutumisprotsessis edasi liikuma. See on võidujooks, kus oleme seni olnud erakordselt edukad, ent ainult jõuga siin palju kaugemale enam ei saa. Eeldused on meil head, majandus on avatud ning ettevõtjad aktiivsed. Samas aga ei ole eestimaalased juba ammu üleilmsel tööjõuturul säästumarketi-tüüpi-kaup ega tahagi seda olla. See tähendab, et meie tööjõu kvaliteet peab samuti kasvama ? makstakse ju parema kauba eest rohkem! Nii, nagu oleme NSV Liidu osast saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmeks, peab meie eesmärk olema ka globaalsel tööjõuturul Moskvit?ist Mercedeseks saamine.
Osalised elukestvas õppes
Majandusliku Koostöö ja Arenguorganisatsioon (OECD) korraldas oktoobri alguses Pariisis seminari, kuhu kutsuti kokku parlamendiliikmed üle maailma, Eestist Jaapani ja Mehhikoni. Seal tõdesime üheskoos, et mured on kõigil samad ? tootmine liigub aina odavama tööjõuga riikidesse ning arenenud riikides asuvad töökohad on pideva surve all. Ühe peamise lahendusena nähakse suuremat panustamist innovatsiooni, mille üheks eelduseks on piisavalt mobiilne tööjõud. Viimase eelduseks on aga omakorda paindlikum tööturg. Vajatakse töötajaid, kelle oskusteave võimaldab liikuda vajadusel kiirelt ja valutult ühelt töökohalt teisele. Töötajaid, kelle enesetäiendamine pole lõppenud. Töötajaid, kes teavad sõnapaari “elukestev õpe? tähendust ja rakendavad seda igapäevaelus.
Eelmisel aastal Eestis läbi viidud uuringust selgus, et küsitlusele eelnenud nelja nädala jooksul oli vaid 6,5 % töötajatest mõnel koolitusel osalenud. Kuigi trend oli 2005. aastaga võrreldes tõusev, oleme selle näitajaga tunduvalt allpool Euroopa Liidu 25 riigi keskmist.
Võtame lihtsa näite. Töötaja töötab täna ametikohal, mis ei nõua arvuti kasutamise oskust. Sellest hoolimata on ta omandanud pärast tööd sümboolse tasu eest toimunud kursustel arvutioskuse. Kui tal tekib nüüd vajadus uue töökoha järele, saab ta edukalt kandideerida ka töökohtadele, mis nõuavad suuremaid oskusi kui tema praegune töö. Töötajale loob kindlustunnet juurde, kui toimiv elukestva õppe süsteem hoiab teda pidevalt kursis muudatustega ning töötaja saab oma kvalifikatsiooni pidevalt tõsta. Mida suurem on töötaja konkurentsivõime tööjõuturul, seda lihtsam on tal tööandja või iseenda soovi korral uut tööd leida.
Töölepingud paindlikumaks
Töötajate ja ettevõtete kohanemisvõime suurendamine aga eeldab töölepingute muutmist paindlikumaks, et ettevõtted muutustega turul kiiremini kohaneksid. Tööturu paindlikkuse all mõistetakse selle võimet suunata töötajaid vähem produktiivsetest sektoritest suurema produktiivsusega sektoritesse. Veelgi lihtsustades ? mida rohkem väärtusi suudab töötaja kulutatud ajaga toota, seda parem kõigile. Ettevõtja on konkurentsivõimeline ja teenib kasumit, töötaja teeb jõukohast tööd ja teenib palka. Süsteem tuleb muuta paindlikumaks, eesmärgiks olgu, et töötaja võimalikult kiiresti ja valutult uue töökoha leiaks.
Kui 20 aastat tagasi võisime Mercedestest ainult unistada, siis täna leiab seda automarki Eesti teedel küllaga. Need, kes sellesse autosse sisse istuvad, peaksid teadma ? liisingu maksmine on paari aasta pärast kindlam, kui on töökoht, kus oma oskusi ja teadmisi rakendada. Iga täiskasvanud inimene peaks mõtlema juba täna sellele, kus ta mõne aasta pärast töötab. Kuidas ta end arendab, et olla tööjõuturul konkurentsivõimeline, et saaks teenida suuremat palka ja maksta erinevaid arveid, sh laene ja liisinguid. Ehk siis tundma vastutust, et tema positsioon tööjõuturul oleks vähemalt sama kvaliteediga, kui näiteks auto, millega ta sõidab.
TÕNIS KÕIV,
Riigikogu liige
Eesti Reformierakond
