Hiljuti ütles mulle üks soliidses eas proua, et tema on üle elanud päris mitu rahareformi. Ma ei oskagi täpselt öelda, kui palju rahareforme mahub minu elupäevadesse, ent viimasest reformist, mil rubla krooniga asendus, on nii mõndagi meenutada.
Ennekõike meenuvad tollased tühjenenud kauplused. Eks nõukogude ajal oli ju defitsiit üldtuntud mõiste. Ajal, mil rubla veel n-ö täies elujõus oli, võis selle eest siiski üht-teist saada. Isegi nn sõbralikes sotsialistlikes riikides toodetut ilmus nõukogude perioodi viimastel aastatel varasemast rohkem müügile.
Ent 1992. aastal jäi poodides kaupa vähemaks ja inflatsioon kasvas marulises tempos. Samas hakkas sellel ajal miskipärast kasvama kaupade hulgimüük. Võimalik, et kaupa polnud raha kiirelt kahaneva väärtuse tingimustes enam mõtet jaemüüki saata. Või hoiti seda juba kroonide teenimiseks ladudes kinni?
Kolme kolhoosi peale kaheksa tonni suhkrut
Elasin sellel ajal Koerus ja töötasin endises Paide rajoonis asuvas Udeva sovhoosis agronoomina. Tegin kahe tollase sovhoosi ja ühe kolhoosi juhtkonnale ettepaneku koguda inimestelt raha, et tuua nende majandite töötajatele hulgilaost suurem kogus suhkrut. Ettepanek võeti vastu ja nii asusingi raha koguma. Lisaks Udevale liitusid selle aktsiooniga Koeru sovhoos, mille keskus asus tollal Koerust veidi maad Mäeküla suunas — Vaol. Kolmas osaline oli Järva kolhoos ja hoopis selle majandi keskus asus Koerus.
Leppisin hulgilaoga kokku, et ostame sealt umbes kaheksa tonni suhkrut. Minu mäletamist mööda maksis seal suhkrukilo tookord 62 rubla.
Ajal, mil rubla veel täies ostujõus oli, maksis suhkrukilo umbes 80 kopikat. Mäletan ka seda, et suhkru järele sõites oli meil korralike pakkidena topeltkilekotis kaasas ligi pool miljonit rubla. Raha aitasid pakkida Udeva sovhoosi kontoris töötanud naised, kes lisasid igale peenikese takunööriga kinni seotud sularahapakile sedeli, kus kirjas, palju seal raha on. Suhkru järele sõitsime KAMAZ-tüüpi kallurautoga.
Kui autosse istusin, vaatas selle juht mulle naerunäol otsa ja ütles: “Töötasuga rahulolematu Udeva sovhoosi spetsialist naaseb palgasabast.”
Mittevajalikud rublad muutusid kaubaks
Hulgiladu, kust suhkru peale laadisime, asus Türi-Rapla tee ääres, Rapla külje all. Hulgilaos töötavad naised üritasid alguses rahapakke lahti harutama ja kupüüre üle lugema hakata, kuid said peagi aru, et sel moel kulub neil rahalugemisele tunde. Nii usaldasid nad rahapakkidel kirjas olevaid numbreid ja liitsid need summad lihtsalt kokku.
Suhkur oli hulgilaos pakitud 25-kilogrammistesse paberkottidesse ja need laaditi kaubaalustel tõstuki abil autokasti.
Udeva sovhoosi kontori juures ootas meid juba päris suur rahvahulk. Inimesed olid väga tänulikud, et said vahetada mittevajalikud rublad kaubaks, mida majapidamises alati tarvis läheb.
Niisugune on minu eredaim mälestus rublaaja lõpust, mil peatset kroonile üleminekut loodeti. Kui keegi oleks sellel ajal meile öelnud, et juba vähem kui kahekümne aasta pärast võetakse Eestis krooni asemel kasutusele uus raha, oleks ütlejat ilmselt hullumeelseks peetud.
Võimalik, et nii mõnigi juurdleb praegu, kas euro tulek tähendab pikemaajalist stabiilsust riigi majanduses.
Loo alguses mainitud elutark vanaproua ütles aga sedagi, et ta pole oma elus näinud ühtki sellist rahareformi, mis inimestele ostujõudu silmas pidades kasuks oleks tulnud.
i
TOOMAS REINPÕLD
