Laupäeval lugesin ajakirjas Pere ja Kodu ilmunud Illimar Pindi arvamuslugu, mis räägib vastutuse võtmisest keskkonna ja tarbimise teemadel. Järgmisel päeval tabas mind, sinisilmset, kultuurišokk.
Vastutuse võtmine oma tegevuse(tuse) eest on valus ja oma vigade tunnistamine veel valusam. Eriti kui kõik hea teeb kas paksuks, vaeseks või sõltuvaks. Ühesõnaga on minu südametunnistusel plastiktopsides kohvid, aeg-ajalt jogurtiga kaasasolevad plastikkahvlid ja lugematud tellimused Aliexpressist. Kui kahvlid ja kohvitopsid on asendunud keskkonnale sõbralikumatega, siis tellimused Hiinast ei lõpe.
Oma arvamusloos rõhutas autor, et odavad, tihtilugu kasutud esemed tekitavad lisaks keskkonnareostusele probleeme ka odava lapstööjõu ja isegi orjastamisega. Ja iga klikk nupule „Maksa“ käivitab metsiku masinavärgi, mis koormab lisaks Omniva pakikeskusele keskkonda ja mõistlikku töökultuuri.
Ja kui nüüd tekib küsimus, kuidas on seotud Aliexpress ja kultuurišokk, siis ma kohe seletan.
Tarbida tuleks mõistlikult. Soetada kodumaist puu- ja juurvilja, toituda mitmekesiselt, osta riideid kodumaistelt tegijatelt või kasutatud riiete poodidest, aga mitte kiirmoe kettidest. See tähendab üht: loobuma peab märksa mugavamast eluviisist kui senisega harjutud. Sest kodumaine maksab rohkem, on kvaliteetsem ja mõistmine, et kõike, mida värviliselt näidatakse, ei pea ostma, võtab samuti aega.
Kuid ikkagi selle šoki juurde. Järgmisel päeval, täis indu ja maailmapäästmise tahet, seadsin sammud Tartu kaubandusse, eesmärgiga ära vahetada maha kukkunud telefoni esipaneel. Aeg kokkulepitud, seadsin sammud ukse poole, kui märkasin midagi tuttavlikku. Letis minust vasakul seisis mulle tuttav telefoniümbris. See sama ümbris, mille eest tasusin Aliexpressi keskkonnas euro, maksis siin 20. Samas pakendis ja puha. Tahtnuks küsida, kas natuke häbi ka on. Targu jätsin küsimata.
Kahjuks või õnneks ei lõppenud mu šokk selle pealtnäha tarbetu ümbrisega. Üks blogijatest reklaamis massaažimatti, mis, uskuge või mitte, maksis Eesti poest ostes 80–225 eurot. Hiinast ostes maksis see täpselt 20. Olenemata sellest, et kommentaarid vihjasid toote täiesti ebamõistlikult kõrgele hinnale, jäi müüja suu suletuks. Reklaam oli tehtud, ostjad leitud. Läbi kuulsate blogijate võib müüa kõike.
Minu sinisilmsust kinnitasid ka mitmed teised pühapäeval juhtumisi avastatud tooted, mille hinnad kõikusid Eesti ja Hiina vahel kolmekordselt. Mõni jultunum kaupmees kirjutab mustvalgelt tootele juurde, et tarneaeg võtab kuni kuu. Ehk siis täpselt niikaua, kuni kaup Hiina tehases plastikpakendi ümber saab ja siiapoole teele asub. Ja häbitunnet pole kellelgi.
Tarbida tuleb vähem, kuid seda on raske teha, kui kaupmehed müüvad eurost toodet kahekümnekordse hinnaga, kuid olematu kvaliteedi eest. Illusioon, et see, mille me korvi paneme, on kvaliteetne, vastupidav ja tekitanud keskkonnale vähem kannatusi, puruneb hetkega miljoniks killuks. Häbitundeta.
KERTTU-KADI VANAMB
